Viimastel kuudel on lausa üle riigi käivitunud lasteaiaõpetajate töö ümberkorraldamine, mis tekitab nii lasteaiatöötajates kui ka lapsevanemates enneolematult palju küsimusi ja segadust. Mitte ainult lasteaedades, vaid ka valla- ja maakonnajuhtide tasandil otsitakse viise ja mudeleid lasteaednike töö paremaks korraldamiseks. Seejuures rõhutatakse küll vajadust lähtuda lapsest, kuid unustatakse pahatihti ära õpetajate, õpetaja abide ning teiste lasteaiatöötajate rahulolu oma töökorralduse ja tööajaga. Heade variantidena on pakutud välja ka töösuhteid reguleerivate seadustega täiesti vastuolus olevaid võimalusi ning levitatud neid kui kõigile sobivaid.
Arusaamatu, et ümberkorraldusi soovivad teha ka need lasteasutused, kus töökorraldus on aastaid hästi toiminud. Sageli ei oska muutuste vajalikkust põhjendada isegi töökorralduse eest vastutav direktor ise, kes viitab kas seadusemuudatusele või valla- ja linnavalitsuse nõudmisele. Niisugune olukord muudab töötajad, kes muutuste vajalikkust ei mõista, ebakindlaks oma töösuhte edasise toimimise suhtes. Alljärgnevalt vastused mõnele enam esitatud küsimusele.
Miks on vaja toimivat töökorraldust muuta? Kas seda nõuab seadus?
Seadus õpetaja tööaega tervikuna muutnud ei ole. Vabariigi valitsuse 22.08.2013. a määruse nr 125 „Haridustöötajate tööaeg” kohaselt on lasteaiaõpetaja täistööaeg endiselt seitse tundi päevas ehk 35 tundi nädalas. Küll aga on toimunud muudatus selles, et uus määrus ei reguleeri enam RIIKLIKULT õpetaja tööaja jaotumist ettenähtud kogutööaja sees. Ehk teisisõnu – riik pidas vajalikuks õpetajale enam mitte ette kirjutada kohustuslikku vahetu õppe-kasvatustöö aja „normi” kogutööaja sees. Kui varem oli see täistööajaga töötaval koolieelse lasteasutuse õpetajal 30 tundi nädalas, siis praegu seadus sellist kohustust ei sätesta. Õppe-kasvatustööks kuluv aeg ehk töö rühmas võib täistööajaga töötaval õpetajal olla ka väiksem kui 30 tundi nädalas − see on jäetud töökorralduse ning tööandja ja töötaja kokkuleppe küsimuseks.
Kui kehtiva töölepingu kohaselt on lasteaiaõpetaja tööaeg ja selle alusel koostatud ajakavas õppe-kasvatustöö tundide arv päevas kuus tundi ja nädalas 30 tundi, puudub seadusest tulenev põhjus seda muuta. Töötajal ja tööandjal on tähtis meeles pidada, et töölepinguseaduse § 12 kohaselt saab juba sõlmitud töölepingus tingimusi muuta ainult poolte kokkuleppel.
Kahetsusväärselt on mitme kohaliku omavalitsuse haridusjuhid, aga ka lasteaiadirektorid mõistnud määruse muudatust nii, et see paneb kohustuse muuta õpetajate töölepingut nii, et õpetaja vahetu õppe-kasvatustöö on kohustuslik kogu tööaja ulatuses ehk seitse tundi päevas, ning enam ei nähta tööajakavas õpetajale ette aega tema muude tööülesannete täitmiseks. See on vastuolus seadusega. Tööajakava peab olema koostatud realistlikult ja asjatundlikult ning kõik töökohustused peavad mahtuma tööaja sisse. Tavaliselt töötabki õpetaja kuus tundi rühmas ja ülejäänud tööaeg on muude ülesannete täitmiseks. Õpetajalt ei saa eeldada ja nõuda ületunnitööd. Selle selgitus on leitav ka haridus- ja teadusministeeriumi koduleheküljelt.
Kas õpetaja peab kogu oma tööaja, seitse tundi päevas, olema töökohal?
Seaduse kohaselt teeb töötaja tööd oma töökohas, kui ei ole kokku lepitud, et ta võib teatud osa tööajast töötada ka väljaspool lasteaia ruume. Seega tuleb lähtuda konkreetsest olukorrast, töökorralduse vajadustest ja ka rühmavälise töö tegemise võimalustest või nende puudumisest lasteaia ruumides. Seadusest tulenevat kohustust muuta väljakujunenud töökorraldust, millega kõik osapooled on rahul, ei ole. Töötaja võib ka edaspidi osa tööajast töötada väljaspool lasteaeda nagu varem. Stabiilsus on töösuhetes väga hinnatud ja vajalik põhimõte ning tuleb tunnustada neid töökohti, kus sellest lähtutakse. Töösuhetes on kasulik muuta nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik.
Kas õpetajal ja õpetaja abil on õigus lõunavaheajale?
Kõikidel töötajatel on õigus lõunavaheajale ja tööandjal on kohustus neile seda võimaldada. Lasteaedades on tavaliselt töö korraldatud nii, et töötajale luuakse rohkem kui kuuetunnise töötamise kohta võimalus puhata ja einestada töö juures vähemalt 30 minutit ning see aeg arvestatakse tööaja hulka (TLS § 47 lg 2.) Tuleb rõhutada, et see aeg on töötajale puhkamiseks ja einestamiseks. Kahjuks ei ole harvad juhud, kui direktor mõistab õpetajale või õpetaja abile seaduses ette nähtud aega puhkuseks ja einestamiseks nii, et „ta ju sööb koos lastega”. Tegevus lastega, sh koos lastega söömine, mida õpetaja või õpetaja abi oma tööülesannetena teeb, ei ole tema vaheaeg. Töö lastega on pingeline ja vastutusrikas ning vähemalt pool tundi peab õpetajal või õpetaja abil olema aega, mil ta saab töökohustustest vabana lõõgastuda.
Kas õpetajal on kohustus töötada õhtuti ja laupäeviti (peod või muud üritused)?
Üldiselt püütakse nädalavahetustel töötamist vältida, sellised üritused on erandlikud. Kui nädalavahetusel või õhtuti üritused siiski toimuvad, on see töötajale tööaeg ja arvestatakse tema tööaja hulka. Sõltub tööajakavast, kas töö nädalavahetusel mahub ettenähtud tööaja hulka või on tegemist ületunnitööga. Kui ürituse toimumise kuul on töötatud iganädalase tööajakava alusel ja ürituseks kuluvat aega ei ole tööaja kavas juba arvestatud, on tegemist ületunnitööga. Ületunnitöö hüvitatakse vaba aja andmisega või rahas.
Kas vastab seadusele, et tööajakava muudetakse pidevalt ja õpetaja ei saa olla kunagi päris kindel oma järgmise nädala tööaja suhtes?
Kui tööaeg jaguneb päevade, nädalate või mõne muu perioodi suhtes ebavõrdselt, on tegemist töötamisega ajakava alusel ja summeeritud tööaja arvestusega (TLS § 6 lg 6). Seaduse kohaselt tuleb tööajakava (graafik) koostada kindla perioodi kohta (tavaliselt kuu) ja teha töötajale teatavaks kindlal ajal enne perioodi algust, näiteks järgmise kuu tööajakava hiljemalt eelmise kuu 20. kuupäevaks.
Tööajakava muutmine on üldjuhul lubatud vaid mõjuval põhjusel ja poolte kokkuleppel. Niinimetatud paindlikkus tööajas, kus töö ei toimu kinnitatud ajakava alusel ja pidevalt (jooksvalt) loetakse töötunde ning antakse vaba aega stiilis „täna läksid varem, homme oled kauem”, samuti võimalus tööaega jooksvalt, ajakavas kajastamata ette ja järele teha, ei ole seadusega kooskõlas. Lasteasutus töötab kindlaksmääratud ajal ja seetõttu on võimalik ajakava koostada nii, et töötajad oma tööaega teaksid ja saaksid planeerida isiklikku elu ja perekondlikke kohustusi.
Töökorralduses tuleb mõistlikult arvestada ka töötajate huve. Tööajakava, kus õpetaja peab näiteks neljapäeval tööle tulema kaheks tunniks (laste magamise ajal on seega kaks õpetajat tööl); samuti kui töötunnid jaotuvad tööpäevade lõikes väga erinevalt (ühel päeval kolm, teisel päeval kümme tundi), ei ole mõistlik ega töötajale kõige sobivam. Tööajakava koostamisel tuleb tööandja vajaduste kõrval arvestada mõistlikus ulatuses ka töötaja huvide ja soovidega ning koostada kava nii, et töötajal oleks võimalik ka oma elu korraldada.
Kas peab muutma aastaid toiminud ja kõiki rahuldavat töökorraldust, et õpetaja teeb pika päeva ja järgmine päev on vaba?
Kui tööajakava on koostatud töö- ja puhkeaja nõudeid järgides, siis otsesõnu seadus nn pikki töövahetusi, mis vahelduvad puhkepäevaga, lasteaiaõpetajale ei keela. Küll aga võib tekkida sisuline küsimus, kuidas on õpetajale ette nähtud lühendatud tööaeg kooskõlas tema tegelikkuses tehtavate pikkade tööpäevadega, ja kas selline töökorraldus pole õpetaja jaoks liiga väsitav. Samas erinevad lasteaedade suurus, asukoht kui ka muud asjaolud ning see kõik mõjutab tööd ja tööajakava. Ei saa eeldada, et eri lasteaedade tööd on kõikjal võimalik korraldada mingi ühtse, kõigile sobiva valemi või näidiskava alusel. Lasteaia juhil tuleb kõiki asjaolusid ning laste ja töötajate huve arvestades leida just tema asutusele sobivaim ja parim töökorraldus.
Räägime ikka rahast ka!
Kunagi varem ei ole lasteaiaõpetajate tööaja korralduse üle nii palju arutletud kui praegu. See on väga teretulnud, kuna pöörab tähelepanu lasteaiaõpetaja elukutsele ja tööle. Kahetsusväärselt ei leidu neis paljudes arvamusavaldustes, soovitustes ja mudelites aga andmeid õpetajate ja õpetajate abide töötasu kohta ega ettepanekuid selle suurendamiseks. On ju üldteada, et lasteaiaõpetajate ja eriti õpetaja abide töötasu on nende töö mahu ja vastutusega võrreldes naeruväärselt väike. Sageli on kõrgharidusega lasteaiaõpetaja kuutöötasu vaevalt pool Eesti keskmisest palgast ning paljud õpetaja abid teenivad miinimumpalka, (käesoleva aasta jaanuarist 355 eurot kuus). Eesti haridustöötajate liit on maakonna- ja linnaliitude kaudu oma liikmete hulgas küsitlusi korraldades püüdnud igal aastal saada ülevaadet lasteaiaõpetajate jt haridustöötajate töötasudest. Tulemused on kurvad ja omavalitsuseti väga erinevad, kuigi EHL on igal aastal palgaläbirääkimistel seisnud ka lasteaiaõpetajate töötasu suurendamise eest.
Kui põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajate puhul on kehtestatud üle riigi töötasu alammäärad, siis lasteaiaõpetaja töötasu sõltub täielikult kohaliku omavalitsuse võimalustest ja prioriteetidest. Samas aga on alusharidusele, õpetajate kvalifikatsioonile ja tööajale kehtestatud üleriigilised nõuded. Olukorras, kus lasteaiatöötajate töötasu suurendamise võimalustest ei räägita, vaid pigem otsitakse „häid kogemusi” korraldamaks olemasoleva raha eest õpetaja töö veelgi intensiivsemaks, tunduvad praegu paljudes omavalitsustes läbiviidavad või arutlusel olevad lasteaiaõpetajate tööaja ja töökohustuste muudatused täiesti kohatuna. Töökorralduse muudatuste arutelu käigus tuleb tingimata arutada ka meie laste esimeste õpetajate, laste haridusele alusepanijatele normaalse töötasu maksmise võimalusi. Räägime ikka rahast ka!
Lisa kommentaar