Küllap toob iga kevad elevust 11. klasside õpilastele, kui valmivad gümnaasiumi uurimis-ja loovtööd. 17. aprillil toimus Tallinna saksa gümnaasiumis traditsiooniline teaduspäev „Eluline teadus”.

Uurimistööde koostamine on gümnaasiumi ajal kindlasti üks mahukamatest õpiülesannetest. Töö nõuab rohkem iseseisvust kui tavalised koolitööd. Õpilasel tuleb järjekindlalt tegutseda, aega planeerida, kasutada teadmisi, mida aastatega kogutud. See ei ole lihtne väljakutse ning aeg-ajalt võib kuulda kriitikat, kas selline ülesanne gümnasistile liialt keerukas pole.

Siiski võime julgelt kinnitada, et igal aastal leidub arvukalt noori, kes suudavad kokku panna omanäolisi, hästi vormistatud ja läbiviidud uurimusi. Tore on jälgida nende indu!

TSG sihtasutus pani õla alla traditsioonilisele kooli teaduspäevale, mis on ellu kutsutud, et äratada õpilastes huvi teaduse tegemise vastu ja selgitada teadussaavutuste igapäevasesse ellu rakendamise võimalusi. Kuid kindlasti ka selleks, et anda noorele väljund valminud teadusliku uurimistöö tutvustamiseks eakaaslastele.

Kui õpilaste teaduskonverentse on TSG siseselt korraldatud üle kümne aasta, siis viimase paari aastaga on üritus kasvanud linna tasemele. Sel aastal esinesid teaduspäeval lisaks TSG õpilastele ka Tallinna reaalkooli ning Mustamäe gümnaasiumi parimad nooruurijad.

Enim elevust kuulajate seas tekitasid sel korral TSG 11.b neiu Helen Kiiseli töö „Rottide dresseerimine ja agility raja õpetamine” (juhendaja õp M. Sutrop). Suure loomasõbrana tahtis Helen kindlasti teha uurimistöö loomadega seotud teemal. Kuna ta on tegelenud koertele agility raja õpetamisega, siis tuli tal mõte seda ka nupukateks loomadeks peetavate rottide peal katsetada. Koostöös Nõmme loodusmajaga sai ta endale sügisel õpetamiseks kaks valget rotti.

„Tegelikult ei ole nende trikkide õpetamine üldse lihtne. See nõuab palju järjepidevat igapäevast tööd. Ma sain agility raja neile küll õpetatud, kuid üldiselt tahtsid nad poole pealt katkestada ja minema joosta. Siiski tõestas mu eksperiment, et laborirotte saab õpetada ka kodustes tingimustes,” rääkis Helen. Seda, et teadusega tegelemine nõuab lisaks järjekindlusele ka külma närvi, tuli tal samuti omal nahal kogeda. „Algselt oli rottidele uus keskkond võõras ning kulus ligi kolm nädalat enne, kui nad minu käest toitu hakkasid vastu võtma. Nii et algul olin ma päris närvis ja mõtlesin, et see uurimistöö läheb küll luhta,“ nentis ta.

Õnnestunud õpilaskonverentside juures on hästi oluline autori ja kuulajaskonna vahelise arutelu tekkimine. Tore ju kui valitud teema läheb korda mitte ainult autorile, vaid ärgitab teisigi kaasa mõtlema ja arutlema. Sanders Skorik Mustamäe gümnaasiumist esitas töö „Elektriautode tarbimisväärtus” (juhendaja õp U. Kaljuvee), mille järel küsimused ning mõttevahetus tehnoloogia, keskkonna ja transpordi teemadel kuidagi lõppeda ei tahtnud. Nii jõudis kuulajaskond tõdemuseni, et praegu on elektriautode kasutamine ikka veel pigem huvitav eksperiment, mitte aga majanduslikult efektiivne projekt.

Teaduspäeval ei tutvustanud noored ainult oma töid, vaid andsid ka nõuandeid tulevastele uurimistööde koostajatele.

Juhendajad teavad, et õpilased kasutavad andmete kogumisel meeleldi koolikaaslaste seas läbi viidud ankeetküsitlusi, jäädes hiljem pahatihti hätta saadud infohulga haldamise ja analüüsiga. Sander Nõmmik Tallinna reaalkoolist aga soovitas: „Nagu minu uurimusest on näha, ei pea alati ise küsitlust tegema. Minu töö põhines ainult andmete võrdlusel ning andmed ise olid kõik juba olemas. Selline meetod on palju kergem ja vähem aega nõudvam.”

Oma töös „Antropoloogia. Tallinna reaalkooli õpilaste pikkuste võrdlus teiste antropomeetriliste uuringute tulemustega” (juhendaja õp A. Raa) võrdles ta J. Auli 1930-ndatel koostatud „Eesti kooliõpilaste antropoloogia” ning 2013. aasta Tallinna reaalkooli meditsiiniõe tehtud õpilaste pikkuse uuringu andmeid, mille tulemusel leidis, et tänased õpilased on toonastest eakaaslastest ca 8,5 cm pikemad.

Kõlanud üheksa õpilasettekannet võttis kokku Oskar Orglaan 11.a-st, analüüsides isikliku näite varal, millised olid aasta väldanud uurimistöö protsessi head ja vead.

„Mis ma siis tegin – valisin teemaks õpilaste aja planeerimise oskuse ning ma tahtsin „5” ja tahtsin töö ära kirjutada. See oli suurim viga! Iga päev pidin midagi tegema, aga ei teinud ja lõpuks oli kogu motivatsioon kadunud. Seega ei olnud teema valik minu jaoks kõige optimaalsem. Tegelikult hakkasin ma tööd kokku kirjutama alles siis, kui oli juba tähtaeg ning tegin seda öösiti…. ja ma tegelesin ajaplaneerimisega?!! Seega kirjutage nii, et aeg oleks alati investeering, mitte kulu nagu minu ööd.

Enne kaitsmist, kaotasin täielikult usu oma teemasse. Mõtlesin, kuidas saan sellist tööd kaitsta, millesse ma ise ei usu? Minu uurimistööga pole mitte midagi peale hakata. Sain teada, et õpilased ei oska aega planeerida. Ja siis…? Just sel hetkel sain ma aru, et mu töö on väärtusetu, v.a kogemus. Seega peaasi: valige teema, millest te ise huvitute, millega te tahate tegeleda! Kõige parema uurimistöö kogemuse saate siis, kui te ei võta seda kohustusena, vaid enda huvina, hobina.”

Oskari väljatoodu vallandas elava diskussiooni, mis ongi teaduspäeva vaieldamatu väärtus.

Üheks teaduspäeva lahutamatuks osaks on alati olnud ka külla kutsutud teadlaste esinemised. Sedapuhku pidas hästi haarava ja teatraalse ettekande makroökoloogiast teaduse populariseerija Aare Baumer energiakeskusest.

Teiseks esinejaks oli TSG vilistlane MA Linda Lainvoo Eesti kunstimuuseumist. Kuulates õpilaste arutelu, pani ta neile südamele: „Teadustöö tegemise juures tahan rõhutada, et ka ülikoolis võib näha, et minnakse suure hurraa-ga peale teemale, mis esmapilgul tundub huvitav. Kuid kui hakatakse lähemalt uurima, mis konkreetse töö jaoks tegelikult teha tuleb või kuidas seda täpsemalt teha tuleks, siis võib uurija jõud vahel päris kiiresti raugeda. Teadustöö tegemine eeldab tihtipeale igavat nikerdamist ning äratundmine, kas mu tööl on üldse kellegi jaoks väärtust, võib olla ehmatav. Seega kaalutlege põhjalikult, millega te tegeleda tahate, kuidas see võiks teid tulevikus aidata. Ja ärge kartke koostööd! Olge avatud sellele, mida teavad teised inimesed, ja sellele, kuidas nad saavad teie tööd toetada. Koostöö ja erinevate know how’de kokkutoomine on hädavajalik selleks, et valmiksid tõesti head ja uut teadmist loovad tööd!”

2014. aasta kevadel valmis Eesti koolides sadu loov- ja uurimustöid. On hea, kui noortel on oma töö väljundiks mitte ainult lõpuhinne, vaid ka võimalus tutvustada seda eakaaslastele nii oma kui ka naaberkoolides. Oma kogemuse najal võime kinnitada, et selline tagasisidestatud kokkuvõte uurimistöödest on kõigile kasulik ja huvitav.

Siinkohal tahame tänada ka TSG sihtasutust, kes on alati pidanud tähtsaks vilistlaste, õpetajate ja õpilaste üheks toredaks aruteluks kokkutoomist ning õpilaste tunnustamist suure töö eest.