Tean ühes väikeses Eesti linnas väga pühendunud keskealist lasteaednikku. Ta on seda ametit pidanud pikki aastaid. Ikka uusi ideid otsides, vana ja äraproovitut täiendades, koos lastega voltides ja meisterdades on ta ise sama rõõmus kui laps, kui taas miski õnnestub.

Ta kasutab lasteaiaelu rikastamiseks Montessori ja Waldorfi pedagoogika elemente. Ta innustab arglikke lapsi näitemängus osalema, ilma et laps enne üldse aru saaks, kui ta juba mängus tegelane on. „Kolme põrsakest” mängides tegi õpetaja kätega katla, kuhu näpunukk-hunt sisse pidi kukkuma. Siis tuligi arglik laps ka näitemängu vaatama ja ütles äkki: „Ma tahan katel olla!” Poiss pani käed kausiks kokku ja oligi katel olemas. See on hea algus. Ehk soovib sama poisike järgmisel korral olla Nahv-Nahv, kes kivist maja ehitas?

Viletsa palga kiuste, laste nimel

Tean ka noort õpetajat, kes lastele kõike mänguliselt õpetab, nii et tähed ja numbrid jäävad samuti mängides pähe. Ta meisterdab lastega pulganukke ja rütmipille. Õues ronib see õpetaja koos lastega redeli otsa. Vahel aitab mõne lapse puu otsagi, kuid valvab hoolega, et „linnupojake” alla ei kuku. Ta ei tee midagi laste eest ära. Lapsed augustavad ise oma töölehed ja panevad mappidesse. Ega see töö neile üle jõu käigi.

Tean õpetajat, kes tihti lastele stiilipäevi korraldab, muinasjutte jutustab, õmbleb koos lastega nukke, õpetab neile tikkimist ja kudumist, pudelite värvimist, mõtlemist, arutlemist, järelduste tegemist, iseendaga toime tulemist, oma tunnetega hakkama saamist …

Selliseid lasteaiaõpetajaid on Eestis palju ning viletsa palga kiuste tehakse ikka rohkem kui vaja, osatakse kasutada õppekava nii, et elu lasteaias on nii endale kui ka lastele huvitav. Mängu ja muinasjutu abiga sirgub laps nagu iseenesest. Talle tuleb anda aega vaadata ja mõelda, kogeda ja katsetada – kasvada.

Töö lasteaias on ütlemata oluline, sest lasteaiaõpetajast sõltub lapse edasine käekäik koolis. Kui laps läheb kooli enesekindlana ja kõrge enesehinnanguga, oleme oma töö hästi teinud. Lasteaias räägitud muinasjutt annab lapsele jõudu ka hiljem, kui ta murdeikka jõuab ja eluraskustega silmitsi seisma peab. Siis meenuvad lasteaias kuuldud julgustavad sõnad: „Naljatilk oled! Sa veel kahtled? Sina saad kõigega hakkama!”

Lasteaiaõpetaja peaks saama palka riigilt

Sellest hoolimata, et lasteaiaõpetajad valmistavad lapsi kooliks ette ja teevad rohkemgi, kui õppekava ette näeb, viiakse lapsed ikka eelkooli, kus neile antakse ette samad töölehed mis lasteaias. Vanemad arvavad, et kooli juures saab parema ettevalmistuse.

Lasteaiaõpetaja staatus on sama madal kui tema palk. Miks on igas linnas ja maakonnas lasteaiaõpetajatel erinev töötasu? Tööd teeme ju ühepalju. Tallinnas on palgad tõusnud ja seal saab lasteaiaõpetaja sama palju palka kui algklassiõpetaja. Suurt palgaerinevust teistes maakondades ja linnades ei oska aga kuidagi seletada. Kõik sõltub omavalitsusest. Nii saab mõni lasteaiaõpetaja kätte vaid 500, mõni 512, mõni 539 ja mõni 594 eurot, mõne vanemõpetaja arvele laekub palgana vaid 479 eurot. Kuidas seda mõista?

Lasteaiaõpetaja peaks saama palka riigilt. Tundub, et riik ei väärtusta lasteaiaõpetaja tööd, kui pole kehtestatud ühtset miinimumpalka ja omavalitsus otsustab, millise palgasummaga peab läbi saama.

Kõik lasteaiaõpetajad ei ela Tallinnas. Tallinn ei ole kogu Eesti. Korralikku palka väärivad aga kõik lasteaiaõpetajad. Ja me räägime ainult miinimumist. Kõigil meil on lapsed, vahel tahaksime ka teatris käia või uusi riideid osta. Kahe koha peal töötamine kurnab ära.

Prantsusmaal on kõrgeimad palgad arstidel ja õpetajatel, sest nende hoolde usaldatakse kõige kallim – tervis ja lapsed.

Kõik minu tuttavad lasteaiaõpetajad on särasilmsed ja pühendunud. Me räägime lastest, tööst, Reggio Emilia pedagoogikast, mis avab nii lapsele kui ka õpetajale täiesti uue maailma. Ega me palga pärast ju töötagi. Kuid elu peaks elamisväärne olema meil kõigil.