Õpilastega koos metsamatkal käimine annab rohkem, kui võiks arvata.

Ühel päeval tekib üle pika aja soov kirjutada artikkel. Valin teemaks „Tunnivälise ürituse”. Pean tunnistama, et seni on mu õppekäigud möödunud ilma apsakateta. Olen truult jälginud põhimõtteid: planeeri üritus aegsasti, uuri välja ürituse täpne ajakava ja tegevused, kaasa lapsevanemad, loe käitumise koha pealt sõnad peale jms.

Talvisele õppekäigule otsustame 2. klassiga minna Harku metsa uurima loomade jälgi ja nende tegevust talvel. Väike jalutuskäik, piknik ja mängud, mille viivad läbi RMK matkajuhid. Minu ülesandeks jääb lapsed turvaliselt kohale toimetada. See ülesanne on täiesti jõukohane ja märkamatult olemegi metsa jõudnud. Üle vaadatakse õpilaste riietus ja jalanõud ja pilk peatub minul kui õpetajal. Minul on jalas tossud ja metsas on seda lund ikka nii mitu sentimeetrit. Mis seal ikka, kehitan õlgu. Esimese ülesandena saame endale õiguse valida ükskõik mis nimi, mis oleks seotud loodusega. Kes valib nimeks Kuuse, kes Gorilla, kes Orava. Mina valin nimeks Lumi.

Ja siis algab meie jalutuskäik ehk õpilaste soovil nn takistusrada, mis kulgeb üle pisikeste kraavide. Kõnnime hanereas, puude vahelt paistab päike ja ütlemata mõnus on. Kuid siis jõuame kraavini, kust kõik peale minu rõõmsalt üle hüppavad. Mina jään aga seisma, üks jalg ühel ja teine teisel kraavipervel. Matkajuht annab käe ja kõik läheb sujuvalt edasi. Minu ees kõndiv tibu keerab end aga ümber ja ütleb täiesti tõsiselt: „Ära muretse, Krissu! Ega me poleks sind sinna kraavi jätnud ja ilma sinuta edasi läinud!” Ja teine lisab, et temal on eelmisest õppekäigust meeles, et metsas peab üksteist aitama. Matkajuht kiidab õpilasi ja mina säran uhkusest, et mul on nii taibukad õpilased.

Piknik möödub samuti väga hästi – üksteisega jagatakse kaasa võetud toitu, juba on otsustatud, kes korjab kokku prügi, õpilaste silmad säravad ja kuulen mitu korda, et olen ikka parim õpetaja maailmas. Muidugi suuresti tänu sellele, et ilm on nii mõnusalt talvine: üks miinuskraad, palju lund ja päikest. Õpilased jooksevad paar korda väikestest mägedest üles-alla ja siis võtame ette tagasitee. Uurime piltide abil loomajälgi, teeme ise karujälge ja vaatame talvist sipelgapesa. Ja siis tuleb jällegi ette kraav, mille puhul pole ma kindel, et sealt turvaliselt üle hüppan. Minu ees just hüpanud poiss sirutab käe välja ja ütleb: „Ära põe! Ma aitan su välja!” Kaalun paar sekundit, kas haaran ta käest ja tõmban ta ise kraavi või võtan õrnalt käest ja hüppan ikkagi ise üle. Õnneks toimib teine variant väga hästi.

Õppekäigu lõpus võtame kokku, mis kõige rohkem meelde jäi ja meeldis – ülekaalukalt nimetati, et kõige ägedam oli ikka üle kraavi hüppamine, „mäest” üles ja alla jooksmine. Ja ka järgmisel päeval muljetasid õpilased veel õppekäigust ja üks küsis: „Aga kas sa seda mäletad, Krissu, kuidas sa kaks korda kraavi kukkusid ja me sind sealt välja aitasime?” Eee … päris nii ma seda küll ei mäleta, aga noogutan tänulikult.

Ja kokkuvõtteks paar teoreetilist lauset ka.

Talvise metsaskäiguga ei õpi me üksnes loomade jälgi tundma, vaid palju muudki. Eelkõige õpib õpetaja sellise matka ajal paremini tundma oma õpilasi ja õpilased omakorda üksteist ja õpetajat. Tänu sellistele matkadele kasvatakse ühiseks sõbralikuks pereks. Kõik ühisüritused kujundavad sõbralikku õpilast ja klassi tervikuna.

Paljud klassijuhatajad pelgavad sagedast klassiürituste korraldamist ja selleks on ka põhjust: ürituste planeerimine on õpetajale mahukas lisatöö, õpilaste käitumine väljaspool klassi võib üllatada – nad tunnevad end seal vabamalt kui koolis. Õpetaja tunneb suurt muret ka õpilaste turvalisuse pärast. Palju ohutum on klassis tundi anda. Ometi julgen oma kogemuste põhjal öelda, et kõik tunnivälised üritused (matk, klassiõhtu, teater jne) on äärmiselt vajalikud. Eelkõige soovitan uut klassi saades kohe see traditsioon sisse harjutada. Kui reeglid on paika pandud, on edaspidi igasuguste ürituste korraldamine puhas rõõm.