„Jaan Poska oli poliitik suure tähega.”

„Jaan Poska oli Eesti poolt oskuslikult valitud trump.”

„Tema nimi jääb Eesti ajalukku.”

„On väga hea, et meie riigi ajaloos esineb tõeline riigimees, kelle eeskujul võiks üles kasvatada järeltulevaid diplomaatide põlvkondi.”

Need nopped on pärit esseekonkursi „Riigimees Jaan Poska ja Tartu rahu” osavõtjatelt. Rahvarinde muuseumi korraldatud võistlusele laekus 26 tööd nii eesti kui ka vene gümnasistidelt. Lõppvooru pääses 11. Žürii koosseisus Helen Lausma-Saar, Küllo Arjakas, Anne Velt, Helin Kliimann ja Loone Ots otsusel pälvis esikoha Karl-Lembit Laane (Tallinna Nõmme gümnaasium, juhendaja Indrek Riigor). Laane näitas ühtaegu nii head faktitundmist kui ka kirjanduslikku annet. Muuseas on ta selle aasta vabariikliku ajaloo-olümpiaadi võitja ning näeb oma tulevikku Jaan Poska kolleegina, s.o juristina.

2.–4. kohta jagasid Artur Bozikjan (Tallinna humanitaargümnaasium, juh Aive Peil), Kalev Gustav Keert, (Gustav Adolfi gümnaasium, juh õpetaja asemel hoopis isiklik vanaema Urve-Liis Valdmaa) ja Diandra Must (Tartu täiskasvanute gümnaasium, juh Reet Kandimaa). Eriauhinna originaalsuse ja julge vaatenurga eest sai Mari-Liis Korkus (Jõhvi gümnaasium, juh Dea Proode). Juhendaja eripreemia laureaat on Tallinna Mustjõe gümnaasiumi õpetaja Henn Rajalo, kes viis õpilased eesti keele tunniks Jaan Poska muuseumi ja laskis essees kirjeldada tekkinud muljeid ning tundeid.

Veel noppeid konkursi töödest

„Lojaalsus riigile ja rahvale ei sõltu rahvusest,” leidis konkursi nominent Ants Liivak Tartu Jaan Poska gümnaasiumist. Karl-Lembit Laane: „Tõeliseks riigimeheks saab ainult see, kes seab riigi ja rahva huvid enese huvidest kõrgemale.” Mikk Kask (A. Kitzbergi nim gümnaasium) küsis, kas meie riik on pärimisõigusega poeg või ärahellitatud tütar. Vaeti Eesti olukorra paremust võrreldes Ukrainaga, mõtiskleti takerdunud Eesti-Vene piirilepingu üle ja pakuti lahendusi. „Äkki aitaks ka praegu, nagu sajand tagasi, hoopiski diplomaatiliste kontaktide otsimine, ühiste huvide leidmine?” küsis Aleksandra Tuzikova.

Mari-Liis Korkus rõhutas, et „slaavid pole vampiirid, kes elavad mitu sajandit” – st okupante Eestis enam pole. Lõpetuseks sobib Ants Liivaku tsitaat: „Eesti riik on ja jääb ning mitte kellelgi ei ole õigus Eesti iseseisvust võtta.”