Homme on ühe mu lemmiktelesaate, „Rakett 69” finaal, kus selgub, kes võidab 10 000 euro suuruse teadusstipendiumi. Eriti hea meel on selle üle, et üks teadusvõistluse finalistidest on Paide gümnaasiumi 11. klassi õpilane, 17-aastane Kaarel Siimut. Noormees ühest tavalisest koolist Eestimaa südamest, mitte „peenest” koolist pealinnast Tallinnast või peaga linnast Tartust. Ka Kaarli kaasvõistleja Karl Reinkubjas, kes õpib Tartu ülikoolis füüsikat, pole suurlinna poiss, vaid lõpetanud Rakvere gümnaasiumi.

Kaarli ja Karli ning ka ülejäänud kolmeteistkümne saates osalenud noore teadmised on hämmastavalt laiad ja praktilised. Euroopa ringhäälingute liidu poolt Euroopa parimaks haridussaateks valitud „Rakett 69” on igal hooajal olnud tõeline teadustakistusrada, kus on tulnud lahendada keerukaid ja konksuga ülesandeid, mida koolides ei õpetata. Õpilased ja tudengid on saanud näidata oma nutikust, loogilist ja kiiret mõtlemist, inseneritaipu, seoste loomise oskust, pingetaluvust, koostööd, praktilist meelt.

Suurel osal võistlejaist on olümpiaadidelt ette näidata kõrgeid kohti, aga nad pole eluvõõrad nohikud. Sama hästi saavad nad hakkama palju muuga. Näiteks finalist Kaarel lööb kaasa oma kooli õpilasesinduse töös, harrastab tuletõrjesporti ja mängib kitarri. Karl tegeleb vabal ajal programmeerimisega ja tegutseb kergejõustikukohtunikuna.

Saates, kus võistlejail tuli teha teadusteatrit, nägime ka noorte suurepärast näitlemisoskust, huumorimeelt ja oskust publikut köita. Ajal, mil paljudes kodudes ei oska isad enam ühtki tööriista peos hoida ja tellivad lihtsaimakski liigutuseks meistrimehe, on noored tõestanud, et ei jää hätta ka haamrite-trellidega. Ja tüdrukud pole olnud poistest kehvemad!

Eelviimases saates nuputasid osalejad, kuidas avada seifi. Finaalipiletid olid luku taga ning vaja läks nii kavalust kui ka täpsust, et üks neist endale napsata. Haneks tõmbamiseks oli laual ka filmidest tuttav murdvaraste töövahend stetoskoop.

Homme näeme teleekraanil finaliste koos oma tiimidega 24 tunni jooksul ehitamas hooaja vägevaimat masinat.

Finaalist napilt välja jäänud, saate kõige kuldsemate kätega meheks tituleeritud TTÜ ehitustudeng Jan-Erik Aruvald ütles, et loodab sellegipoolest endast märgi maha jätta – tubli töö või uue suunaga.

„Sihin pigem mitmekülgsusele, suurepärasuse hinnaga. Eluaeg on mind köitnud see, kuidas maailm töötab, mis seda koos hoiab. Saade näitas mulle, et mul on vastavat mõtlemist ja praktilist taipu. Tunne, et olen õigel teel, annab hoogu. Saate järel igatsen väga seda ülesande ajal voolavat adrenaliini. Argielu ei paku nõnda mõnusat pinget,” arvas Jan-Erik.

Samavõrd nagu Raketisaates orbiidile lennanud noored, vaimustasid mind (ja kindlasti paljusid teisigi) kahe nädala eest Eesti esimesel õpilaste teadusfestivalil osalenud põhikooli- ja gümnaasiumiõpilased. Esmakordselt pandi riiklikule õpilaste teadustööde konkursile väärikas punkt esindusliku festivaliga, kus 80 teise vooru pääsenut esitlesid oma töö tulemusi. Energia avastuskeskuses kohtas ikka väga palju innustunud nägusid, säravaid silmi ja asjatundlikku juttu. Lõppvooru pääsenud jõudsid ka üksteisega tutvuda ja saada teada, mida teistes koolides tehakse.

Esimeste külastajate seas nägin Tallinna reaalkooli klassiõpetajat Aili Hõbejärve, väiksed jütsid pääsukestena järgnemas. Teadus on ju niiii põnev, kõnelesid nende silmad.

„Uurimistöö on kohustuslik, aga õpilased on leidnud seda tehes üles rõõmu,” rõõmustas žürii esimees, riigikogu liige Krista Aru, endine Eesti teadusagentuuri juhatuse liige.

PISA testid ja inimarengu aruanne on toonud välja, et Eesti on pigem tugevate keskmiste maa, kus on vähe nii tippe kui ka nõrku. Tippude osakaal on siiski tasapisi tõusnud. Oleme nii riiklikult kui ka koolides üha enam teadvustanud, et vaja on muuta õpetuse sisu, arendada loovust, tuupimise asemel loogilist mõtlemist ja seostamisoskust. Ning muidugi tekitada ja hoida huvi. Eks ole needsamad õpilasedki, kellest eespool juttu, tõestus muutuma hakanud mõtteviisist.

Ja paistab, et järelkasvu on jõudsalt tulemas. Käisin hiljuti Eesti noorimate robootikute kokkusaamisel Tallinnas lennusadamas, kus 64 viie- kuni üheksa-aastastest lastest koosnevat meeskonda oma liikuvaid Lego mudeleid näitasid – nii üksteisele kui ka žüriile. Näituse korraldajad

MTÜ-st Robootika vestlesid iga tiimiga ja uurisid ka, kuidas lastele meeskonnatöö istus. Tore oli, et iga laps sai kaela medali ja iga meeskond aukirja. Pärast võistlust sukeldusid noorrobootikud lennusadama näitustesse ja lapsevanemail tuli oma võsukesi pisarate hinnaga taas koduteele asutada.

Mõne aasta pärast istuvad needsamad vaimustunud füüsika-, matemaatika- ja igasugu muudes tundides. Kas nende silmad säravad ikka veel või on loomupärane huvi maailma vastu kustunud (kustutatud)?

Selle küsimuse lahtimuukimine pole põrmugi kergem kui „Rakett 69” seifi avamine.