Õpetaja, isegi kui ta väga tahab, ei saa muuta lapsevanemate majanduslikke võimalusi või haridustasemest tulenevaid hoiakuid laste haridustee toetamiseks. Kuid ta saab rikastada õppetööd viisil, mis annab klassi kõigile lastele laiema silmaringi ja suurema huvi õppida. Muuseumi, teaduskeskuse või loomaaia külastamine võib innustada lapsi nii karjäärivalikul kui ka keeruliste õpitükkide lahendamisel.

Meie selja taga seisab mitukümmend aastat sunnitud võrdsust, mistõttu me kohati kardame rääkida võrdsete võimaluste tagamisest. USA-s on alates 1960-ndatest õpilaste vanemate jõukusest tulenev hariduslik ebavõrdsus kasvanud 40% ehk siis teisele maailmasõjale järgnenud solidaarsus ja lehepoisist-miljonäriks-stsenaarium hääbus üsna ruttu. USA sotsioloogid näevad eeskujuna Kanadat ja Põhja-Euroopat, kes pakuvad tasuta lasteaiaharidust, sotsiaalseid garantiisid üksikvanematele, tasuta ülikooliharidust ja muid tugimehhanisme, mis võrdsustavad noorte võimalusi. Õigemini aitavad järele neid, kelle elujärg on kehvem. Miks nad seda teevad? Sest hariduslikult võrdsemad ühiskonnad on tugevamad ja arenguvõimelisemad. Meie kõigume kuskil ultrakapitalistliku USA ja võrdsete võimaluste Põhja-Euroopa vahepeal.

See artikkel ei räägi küll poliitikast, kuid koolihariduse kontekstis on oluline mõista, et meie ühiskond, sh laste hariduslik seis, on hiilivalt muutunud varasemast ebavõrdsemaks: milliseid huviringe, millise kooli ettevalmistustunde, milliseid digividinaid suudab lapsevanem oma lapsele lubada? Kas ta lisaks teleka lahti klõpsamisele loeb ette raamatuid või oskab last aidata kodutööde juures? Kooli ja lasteaia ülesanne on muu hulgas võimaldada võrdselt head haridust kõigile.

Lapsed õpivad erinevalt ja seepärast kasutavad õpetajad erinevaid (aktiiv)õppemeetodeid. Uuringutes on välja toodud, et konkreetsest teaduslikust sisust veel tähtsamad on hoiakud, lähenemine õppimisele ja motivatsioon. Teaduskeskused, muuseumid, loomaaiad on õpikeskkonnad, mis loovad õppimist soodustavaid hoiakuid. Teisisõnu, mida mitmekülgsemat õpikogemust koolid ja lasteaiad pakuvad, seda enam on tulevastel täiskasvanutel kujunenud välja oskused ja hoiakud elukestvaks õppeks.

Üle poole õpetajatest nimetab põhilise probleemina muuseumikülastuse juures rahapuudust või raskusi transpordiga, järgmisena tuuakse välja ajanappus. Väga vähe mainitakse probleemsena asjakohasust – sellest võiks järeldada, et õpetaja läheks hea meelega lastega rohkem muuseumisse, kui oleks raha ja aega. Kuigi seadustesse on muuseum kooli ja elukestva õppe partnerina sisse kirjutatud, ei pruugi koolidel ja omavalitsustel olla võimalik õppekäikudel käia. Kui näiteks Londoni riiklikud muuseumid on kõigile tasuta avatud, siis Eestil ei ole sääraseid võimalusi. Samas peame me Eestit haridust väärtustavaks maaks ja seda ta ilmselt ka on. Fondidest saab projekti korras taotleda raha (mis on tegevõpetajale kohutavalt ajamahukas) ning vahel annavad abikäe kohalikud ettevõtjad. Eesti muuseumid on järjest enam valmis ka oma kestast välja ronima ja kooli kohale tulema. Tasakaalupunkt mugavuse, majanduse ja lastele võrdsete võimaluste loomise vahel on igal juhul kuskil olemas.