17. oktoobril ootab Parksepa keskkool kõiki oma vilistlasi ja endisi töötajaid suurele juubelipeole.

Parksepa keskkooli direktoril Ilmar Kesselmannil (pildil) tuleb sel õppeaastal vähemalt 321 korda kätt suruda – direktoril on kombeks oma kooli sünnipäevalapsi isiklikult tervitada.

Hedvig Andrejev ja Liisbet Vaher saavad direktoriga kätt suruda viimast korda, neil seisab kevadel ees kooli lõpetamine. Neidudel on oma kooli kohta öelda vaid kiidusõnu: „Siin saavad kõik kõigiga hästi läbi ja tunnevad üksteist, pole anonüümsust. Õpetajad on hästi tasemel ja vastutulelikud. Ja kogu aeg tegeleme millegagi.”

Hedvig on lõpetanud kunstikooli ja tegutsenud eri spordialadel. Liisbet harrastab tõelist poiste ala – ralli­sprinti. Klassiga koos on nad palju rännanud, eelmisel sügisvaheajal käisid Itaalias, nüüd Peterburis.

„Õppereise ongi hästi palju. Suvel käime tööl ja korjame reisiks raha. See on pikem planeerimine!” räägib Hedvig.
„Meie koolis on palju inimlikkust, õpilaste ja õpetajate-õpilaste suhted on head. Seepärast lapsed tahavadki siia tulla,” lausub direktor Ilmar Kesselmann. „Meid ümbritseb kaunis loodus: puud-põõsad, maa. See on suur väärtus. Meil on kõik olemas, et laps saaks areneda ja kaugemale lennata. Meie hüüdlause on: siin saab ise kõike teha ja kogeda. Kui soov on olemas, on kõik võimalik.”

Konkurents paneb pingutama

Keskkoolina tegutseb Parksepa kool 1989. aastast. Praegu on 321 õpilasest 119 gümnasistid, seega kuulub Parksepa suurimate maagümnaasiumide hulka. Kümnendasse klassi tulijaid oli tänavu kahe klassi jagu, ehkki kevadel oli hirm, et Võrru loodav riigigümnaasium võib teha puhta töö.

„Tegime tuleviku kavandamiseks mõttekodasid vanemate ja õpetajatega, konkurents paneb pingutama,” nendib Ilmar Kesselmann. „Meie õnn, et lapsevanem tahab kooli arengus kaasa rääkida. Püüame leida oma niši ja pakkuda turvalist keskkonda. Vald on meie tegemisi alati toetanud, oleme oma rahaga hakkama saanud.”

Õppealajuhataja Anneli Plado (pildil) sõnul on üks uuendus see, et kümnes klass alustas seekord kindlat õppesuunda valimata. Suunad tulevad alles 11. ja 12. klassis.

„Esimene aasta on sisseelamine, harjutakse uute klassikaaslaste ja õpetajatega. Et tekiks selgem pilt, mida sult oodatakse,” märgib Plado.

Vabariigi aastapäeva paiku on tublimad õppurid koos vanematega kutsutud kooli vastuvõtule. Kõik tahavad tulla ja on rõõmsalt kohal!

Ajal, mil Eesti õpetajaskond vananeb ja noort verd on peale tulemas vähe, ei ole Parksepa koolil põhjust kurta. Kooli 38 õpetaja seas on ka noori ja nad ei kiirusta lahkuma.

Paari aasta eest saabus noor inglise keele õpetaja Lívia Rocha Telles tööle koguni Brasiiliast. Ta on õppinud juba selgeks eesti keele ja õpilastele meeldivad väga tema tunnid, kus on suhtluskeele arendamisel suur roll.

„Ei oodanud, et esimene töökoht pärast ülikooli on nii sõbralik, mind kutsuti kohe üritustele ja võeti omaks,” lausub Maarja Põder. Bio­loo­gia­õpetajaks koolitatud noor õpetaja tuli loodusainete asendusõpetajaks ja koordineeris uurimistööde juhendamist. Nüüd töötab ta suurema osa ajast teises koolis, kuid käib korra nädalas õpetamas arvuti kasutamist uurimistöös. „Mul on hea meel, et ühel päeval on põhjust siia tulla,” sõnab Põder.

Ene Lumi on aga tõeline veteran – 1971. aastal tuli Parkseppa ja on jäänudki. „Kogu aeg on midagi teha olnud,” ütleb Lumi. Muusikaõpetaja ametile lisaks on ta olnud pioneerijuht ja uutel aegadel hakkas ELO-ga tegelema. „Võru maakonnas ongi vaid meie koolis ELO rühm alles jäänud. Ilmselt ei jagu inimesi, kes tahavad lastega tegelda. Lapsed tahaksid tegutseda küll,” ütleb Lumi. Praeguse aja noori varasema ajaga omadega võrreldes on ta tähele pannud, et vanasti meeldis kõigile telkides magada ja lõkkel süüa teha. Nüüd ei tunta sellisest „metsikust” elust enam nii suurt mõnu.

„Käitumisharjumused on muutunud,” täheldab ka klassiõpetaja Helle Liloson, kes on koolis tööl 1975. aastast. „Neid tuleb looduse juurde juhatada. See-eest on nad tublid IT-s.”

„Lisaks õppimisele on lastel võimalik oma silmaringi laiendada ja tegelda hobidega ringitundides,” räägib huvijuht Airi Pütsep (pildil). Koolis on 18 ringi, neis osaleb 200 last. Käiakse ka Võru huvikoolides.

Tihti toimuvad õppekäigud, vald toetab 200 euro ulatuses iga klassi, et õpilased pääseksid kodust kaugemale avastama-uurima. Lemmiksihid on Tartu, Otepää, Viljandi, Pärnu, Tallinn.

Õpetajadki näitelaval

Aastast 2004 tegutseb koolis õpetajate ja töötajate näitetrupp, kes on nüüdseks juba pea kümme aastat edukalt osalenud üle-eestilisel õpetajate teatrifestivalil „Sillad”. Festivalilt on ära toodud nii laureaaditiitel kui ka näitlejaauhindu.

Lustimist ja tegutsemisrõõmu koolitöötajate seas jagub. Juba aastaid on 1. aprillil õpilasi üllatanud koolielu „totaalne muutumine”. Küll on koolist saanud politseiakadeemia, küll kloostri- või kokakool, kus kõik õpetajad/töötajad esindavad hoopis teisi ameteid. Möödunud kevade 1. aprillil, kui Parksepa kool oli parajasti muundunud kokakooliks, oli autojuht, kes kooli sööklasse kaupa tõi ja nõutult ümber maja õiget ust otsis, äärmiselt üllatunud, kui peauksest sisenedes tervitas teda fuajees rõõmsalt peakokariietuses kooli sekretär, kulp käes.

Õpilasfirmas ettevõtlikuks

„Meil on mõnus õpetajate seltskond, omavahel on tugev sünergia tekkinud ja korraldatakse ka mitme aine projekte,” kiidab Pütsep.

Parksepa koolis on 11 aastat tehtud õpilasfirmasid. Kaheksa on pääsenud üleriigilisele võistlusele ja koju on toodud eripreemiaidki.

„Õpilasfirmadega oleme saanud palju Eestis ja ka välismaal käia. Võistlusi-messe on külastatud Belgias, Norras, Riias,” räägib ettevõtlusõpetaja Helje Jaarma. „Meie suur pluss on, et Võru vallavalitsus annab raha, et saaksime käia laatadel üle Eesti.”

Kõige rohkem on olnud käsitööfirmasid. Kõige esimene õpilasfirma valmistas pehmeid karvaseid mänguasju. Olid väga agarad ja ettevõtlikud noored, tegid korraliku turu-uuringu ja selgitasid välja, mida algklassilapsed sünnipäevaks tahavad.

„Pankrotiga pole keegi lõpetanud!” muheleb Jaarma. On neidki, kellest on saanud pärast kooli ettevõtjad.

Jaarma tuli 1989. aastal kooli õppealajuhatajaks ja õpetas ka matemaatikat. 1996. aastast hakkas andma ettevõtlusõpet.

„Õpilasfirma juures paistavad silma teised lapsed kui need, kes matemaatikatunnis tugevad on,” on õpetaja aastate jooksul tähele pannud.

Sport au sees

Aastakümneid on Parksepa kooli kaubamärk olnud sport. Eesti esikolmikus on oldud mitmes üle-eestilises õpilaste jõukatsumises – nii „10 olümpiastardis” kui ka „Tähelepanu, stardis”. Karikaid on Võrumaale toodud nii meeskondlikel kui ka individuaalsetel aladel.

„Traditsioonid on tugevad. Uued õpetajad, kes tööle tulevad, jätkavad eelmiste alustatut,” ütleb treener Kalev Palo.

„Õnneks on palju peresid, kes toetavad laste sportimist,” lisab Sirje Hütt.

Valeri Holodnjakovi hinnangul liiguvad maalapsed rohkem kui linna omad. Koolis ei panda rõhku ainult tulemusspordile, vaid pakutakse kõigile võimalust liikumisest rõõmu tunda.

„Varem olid inimesed tugevamad. Ükskõik, mis ala oli vaja teha, polnud vaja üldettevalmistusega tegelda, vaid kohe sai hakata tehnikat lihvima,” märgib Margus Koor. „Praegu tuleb alustada üldkehalisest ettevalmistusest ja hea taseme saavutamiseks läheb aega. Õpetajail on vaja rohkem tööd teha, et kedagi võistlustele viia.”

Parksepa koolil on nii täismõõtmetes võimla kui ka võimas jõusaal. „Tartust lõuna poole Eesti parim kooli jõusaal,” on direktor Ilmar Kesselmann uhke. „Võrumaa kõvad mehed ja meie vilistlased otsisid kohta, kuhu riistad üles panna. Päeval saavad meie lapsed tasuta saali kasutada. Õhtul on saal teiste harrastajate päralt.”

Tugiisikud abiks

Nii nagu kogu Eestis, kasvab ka Parksepa koolis hariduslike erivajadustega laste hulk. Erinevalt paljudest koolidest on aga siin tööl nii sotsiaalpedagoog kui ka logopeed ning vald on leppinud kokku tugiisikutega, kes õpilast koolis vajadusel abistavad.

„Igapäevased teenused on kättesaadavad kohapeal,” ütleb direktor. „Lisaks jälgib meil pikapäevarühma õpetaja pärast tunde laste kodutööde tegemist ja on nendega palju väljas. Esimesena maakonnas pikendasime rühma tööd kella viieni.”

Esta Varik on kümme aastat olnud sotsiaalpedagoogi ametis. „See töö võtab sinust väga palju. Pead kõik asjaosalised ära kuulama, jääma neutraalseks ja leidma kõigile võimaluse edasi liikuda,” kõneleb Varik. Ta korraldab koolis ka tervist edendavat tööd. Juba 14 aastat kuulub Parksepa kool tervist edendavate koolide võrgustikku. Tervisenõukokku on kaasatud ka lapsevanemad.

Iga õppeaasta algab toreda tervist edendava nädalaga. Nii on vitamiininädalal valmistatud salateid, mahlanädalal pressitud oma saadustest mahlu ja tikatud kaske. On olnud karaski-, õuna- ja kõrvitsanädal. Tänavu oli mahelaat, kuhu tulid ka kohalikud tootjad.

„Kaasame kogukonda ja püüame lapsi meelitada tervislikku toitu tarbima. Nad on väga huvitatud ja teevad ka kodus tervisepropagandat,” rõõmustab Varik.

Kooli oma muuseum

Parksepa kool on hoolega oma pikka ajalugu talletanud. Kõik 4. klassi õpilased käivad igal aastal muuseumitunnis. Ajalooretkel on abiks muuseumi juhataja Malle Puolakainen.

„Korjame vilistlastelt materjale, koostame tublide õpilaste kohta väljaandeid, abituriendid kirjutavad igal aastal lugusid,” loetleb Puolakainen allikaid, kuidas muuseumi kogusid täiendatakse.

Õpilased saavad siin oma käega katsuda ka emade-isade ja vanaemade-vanaisade aegseid koolivorme. Palju materjali on pioneeride ajajärgust, mis praegustele koolilastele juba kaugena näib.

Puolakainen osutab koolimaja aerofotole, kus hästi näha eri aegadel tehtud juurdeehitised.

„Linnulennult vaadates on nööbile pintsak külge õmmeldud. Viimasena ehitatud osa on kõige pikem,” ütleb Puolakainen.

Muuseumi vanim ese, bariton-pasun mõisaajast, on aga sama vana nagu kool – 140-aastane. Aastal 1875 on ehitatud ka esimene väike puidust koolihoone, mis asub praeguse kompleksi õue peal.

„Sinna majja tahame teha koha, kus saab pärast kooli mõnusalt puhata. Siia võivad tulla ka aleviku inimesed,” räägib direktor tulevikuplaanidest.st hoolitsemist, vaid saavad ka oskuse kasvatada oma söögilauale tervislikke taimi.

Sirje Pärismaa

—

Mida tähendab Parksepa?

P – pühendumus. Igaüks üritab omal moel anda endast alati parima.
A – abivalmidus. Kui meil on olnud probleeme, on keegi ikka vastu tulnud, olgu see siis õpetaja või koristajatädi.
R – rõõmsameelsus. Kui jagataks rõõmsameelsuse auhindu õpetajatele, saaks igal aastal esikoha Tiina Asi.
K – kokkuhoidvus.
S – soojus. Mitte üheski teises koolis ei ole sellist õhkkonda. Koolirahvas tunneb üksteist hästi ja pole mingi ime, kui õpetaja teab sinu koera või kassi nime.
E – erilisus.
P – pöörasus. Meie kool on eriline ja samas pöörane, kui siin on õpetajad, kes näitlevad, laulavad, tantsivad ja teevad igal aastal 1. aprillil koolis õpilaste jaoks midagi lahedat.
A – asjalikkus. See käib nii õpetajate kui ka õpilaste kohta, koos korraldatakse toredaid sündmusi ja omandatakse eluks vajalikke teadmisi.

Kaisa Timmi, vilistlane 2015

—

Nii see algas

„Oi aegu ammuseid, oi aegu kaugeid neid,” ütleb laulusalm.

Aga kui kaugeid aegu tasub meenutada meie kooli algusloo puhul?

Vastus on: 19. sajandit, mil Eestimaal valitses Vene keiser. Ei saa küll öelda, et just 15. oktoobril 1875 oleks sündinud otsus asutada siia kool ja ehitada koolimaja. Arhiivides on teateid, et juba 1766 said lapsed kooliharidust Raistes asunud Jaaska külakoolis. Seal anti lugemise, piiblilugude ja katekismuse ning edaspidi ka laulmise, kirjutamise ja rehkendamise algõpetust.

Väimela mõisa aladele asutati teinegi õppeasutus – mõisakool mõisateenijate ja lähema ümbruse külade laste õpetamiseks. Et Väimela kool ei töötanud pidevalt ega asunud ka kooli jaoks ehitatud majas, siis loeme meie kooli alguseks aega, mil algas õppetöö koolimajaks ehitatud hoones – 15. oktoobrit 1875.

Eesti Vabariigi ajal tekkis seoses üleminekuga 6-klassilisele koolikohustusele vajadus uue koolihoone järele. 1938. a valminud majas oli uute nõuetega arvestatud: avarad klassiruumid, õpetajate ja kooliteenijate eluruumid, internaat.

Ka Nõukogude ajal viidi läbi mitmeid haridusreforme, mis puudutasid meiegi kooli. 1960. a nimetati kool Väimela 8-klassiliseks kooliks. 1966. a valmis esimene juurdeehitis. Kui õpilaste arv lähenes juba 300-le ja kool oli muutunud 9-klassiliseks, oli vaja uut juurdeehitist.

Teine juurdeehitis valmis aastal 1991. Sellesse perioodi jääb ka kooli muutumine keskkooliks. 1992. a lõpetas Parksepa keskkooli esimene lend. Praeguseks on põhikoolilende 54 ja keskkoolilende 24.

Kooli ajalukku on oma nime jäädvustanud 19 koolijuhatajat (direktorit), neist kolm naised. Igaüks neist on suutnud koolielu arendada oma ajas kõige paremal moel. Olgu siinkohal mõned näited.

Jaan Häusler (1877–1885), energiline koolmeister, asutas Väimela valla 14-liikmelise pasunakoori. Osvald Oks (1938–1940) muretses koolile pille, tegutses orkester. Rasked sõja-aastad häirisid koolitööd. Nendest on meile jutustanud Richard Kalmet. 94-aastasena kinkis ta 2006. a koolile oma raamatukogu.

1966.–1986. a juhtis kooli Nikolai Aju. Mindi üle kabinetsüsteemile, haljastati kooliaed ja ümbrus, õpetamine seati uutele programmidele vastavaks. Osaleti aktiivselt spordis, isetegevuses, olümpiaadidel.

1968.–1986. a ehitati Helgi Noormetsa juhtimisel aktiivselt mängu- ja spordiväljakuid. Huvitav ja mitmekesine oli pioneerirühmade tegevus.

1986.–1992. a juhtis kooli Viktor Puolakainen, kelle teeneks jääb uue juurdeehitise ja täismõõtmetega võimla rajamine. Oluline oli ka otsus muuta kool keskkooliks.

1992. aastast on direktor Ilmar Kesselmann. Paranenud on õppetöö tingimused, otsitud uusi vorme õppetöö mitmekesistamiseks. 2000. aastast tehakse koostööd Võrumaa kutsehariduskeskusega.

Malle Puolakainen
Parksepa keskkooli muuseumi juhataja