Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi hinnangul pole tasuta haridus häbiasi. Võrdsed võimalused hariduses on tema sõnul Eesti riigi suur edulugu ja prioriteet.

Jürgen Ligi sõnul on Eesti hariduse juhtimise üks märksõna olude sunnil „efektiivsus”. Oluline on tema sõnul suunata haridusele tehtavad kulud kinnisvara asemel hariduse sisu ja palkade suunas.

Rääkides valdkonnast laiemalt, rõhutab minister, et haridus ja teadus peavad vaimu kõrval seostuma reaalse elu ja tööturu vajadustega. „Et meie ühiskond oleks nii targem kui ka jõukam,” lisab ta.

Olete haridusministri ametikohal alates selle aasta aprillist – kuidas valdkond tundub?

Huvitav, väga mitmetahuline, nõuab palju süvenemist … Aga enamiku tööst moodustab ikka töö valitsuse liikmena. Sellele professionaalsele pinnale saab ehitada erialase tegevuse.

Millised on põhilised erinevused võrreldes rahandusministri töõöga?

Omal ajal tehti valitsuse omavahelises arutelus vahet kulu- ja tuluministritel. Kui seda nüüd silmas pidada, siis olen sattunud kuluministrite leeri. Eks see anna minu tööle oma värvingu, aga tegelikult ei ole ma pidanud oma põhimõtteid muutma, sest haridus ja teadus olid prioriteedid ka siis, kui ma rahandusminister olin. Mis seal salata, praegu tuleb mul võidelda kulude suurenemise eest.

Haridus, ennekõike erakoolide rahastamine on tõusnud tänavu kuumaks teemaks. Millised vale­arusaamad seda saadavad?

Hariduses on see erakoolide teema alles marginaalne, aga emotsionaalselt täidab ta juba ruumi ja praeguse süsteemiga jätkates on Eesti hariduse tulevik tume. Häirib, et selle ümber on palju inimlikku alatust, enesekehtestamise nimel on rakendatud PR-tehnoloogiaid, uskumatult palju on tühje fraase ja vassimist.

Mul on kahju, et huvigrupp on heitnud Eesti koolile halba varju. See, et me tasuta haridust halvustame, on pikemas perspektiivis suur oht Eesti haridusele tervikuna. Tavakooli ja kodaniku suhtes on ilmselgelt ebaõiglane seegi, et tasulist haridust laiendatakse riigi eelisrahastusega. Võitlus erakoolide rahastamise korrastamise nimel on seotud nii sotsiaalse õigluse, hariduse kvaliteedi kui ka majandusliku jätkusuutlikkusega.

Kuidas teie mõistate ühtluskooli põhimõtet?

Kvaliteetse hariduse kõigile kättesaadavusena. See on fundamentaalne põhimõte, mille eest võitlen: lapseeas ei tohi inimesi hariduse kaudu selekteerida, kastidesse jaotada, võimalused peavad olema võimalikult ühesugused ja muidugi head. Nagunii teeb elu oma korrektiivid lähtuvalt sellest, millisest perest keegi pärineb või kus keegi elab – sellel on tugev mõju –, aga Eesti kool on olnud üle riigi ühtlane ja hariduse mõttes on ka lastel olnud üsna võrdsed võimalused. On väga tähtis, et riigi teenus oleks jagatud nii, et nõrgemaid ei diskrimineerita.

Kus jookseb piir era- ja erikoolide vahel?

See, nagu oleks erakoole vaja erilistele lastele, kes ei saa tavakoolis hakkama, on kahetsusväärne valeargument. Tegelikkuses on erivajadustega laste protsentki munitsipaalkoolides suurem kui erakoolides, rääkimata arvu erinevusest.

Erakoolid ei ole enamuses siiski loodud selleks, et keskenduda erivajadustele. Pealegi oleme pedagoogilisest ja sotsiaalsest seisukohast rõhunud pigem erivajadustega laste võimalikult suurele kaasamisele tavalaste sekka, mitte isoleerimisele. Vanemate soov ja tunne on siin paratamatult erapoolik, aga üldine hoiak võiks olla, et erivajadustega lapsed peaksid võimalikult palju harjuma ühiskonnaga ja ühiskond nendega. Tõsi, osa erakoole teeb siinkohal tänuväärset tööd ja viis erakooli ongi ainult HEV-lastele. Aga tänuväärt ei ole see, et erakoole on esitletud kui kõige raskema kontingendiga tegelejaid meie haridusmaastikul, samas kui põhikoormus on mõistagi riigil ja omavalitsustel.

Kuidas kulgeb eestikeelse õppe juurutamine?

Keeleline integratsioon on Eesti hariduses üks põhiküsimusi ja keeleoskus mängib ühiskonnas hakkamasaamise määravat rolli. On näha, et eestikeelne haridus hakkab inimeste eelistuses jalga maha saama ka seal, kus seni on olnud kitsaskoht.

See on meeldivalt üllatav, aga eks ka lapsed ja vanemad taju vajadust.

Olete ise tuntud spordimees. Järjest enam selgub, et noorte tervis ja kehaline vorm on kehv – kuidas saab kool seda mõjutada?

Kodu ja kool on kohad, kus noore väärtushinnanguid olulisel määral paika annab panna, ka sõbrad on neist mõjutatavad. Tervisekäitumises on olnud populaarne rääkida alkoholist – piirangutest ja keeldudest, milles tegelikult noorte puhul erimeelsust pole. Aga alkoholi kohta me juba põhilist teame. Märksa vähem räägitakse liikumisvaeguse ja narkootikumide mõju laienemisest. Mõni alkoholi tarbimise näit on noorte seas isegi väikeses paranemises, mistõttu järsk toonimuutus oleks rohkem põhjendatud liikumisvaeguse, rasvumise ja narkootikumide teemal.

Ma ei taha võrrelda, mis on rohkem, mis vähem kahjulik, tahan vaid öelda, et liikumisharjumuste ja narkootikumidega kokkupuutumise näitajad on halvenenud. See hirmutab enamgi vahest seetõttu, et tagajärjed on siin üsna tundmatud.

Heiki Raudla