Küllap oskab iga vähegi kogenud tõlkija või toimetaja suurema vaevata nimetada mõne vormilt rahvusvahelise sõna, mille sisu aga on eri keeltes erisugune. Keeleteaduses öeldakse selliste sõnade kohta „tõlkija valevennad”, inglise keeles false friends of a translator, prantsuse keeles faux amis du traducteur.

On teised säärased kahepalgelised kurivaimud – pealtnäha klapivad omavahel hästi, aga tegelikult mitte, külvates pahatihti segadust ja ebakõlasid ning lausa peibutades viga tegema.

Veel nimetatakse selliseid sõnu kaunilt virvatulesõnadeks või virvasõnadeks. Välimuselt eksitavad, kahe keele vahel rändajat õigelt teelt vääravad, on nad just nagu virvatuled ehk sootulukesed, mis võrsuvad soogaasist ja õitsevad laugastel.

Looduses, räägitakse, näeb virvatulesid järjest harvemini, sest nende tekkeks soodsaid paiku jääb üha vähemaks – omakasupüüdliku inimtegevuse tagajärg. Seevastu keeltes on virvatulesõnasid nõnda palju, et nendest pannakse kokku lausa omaette sõnaraamatuid. Eesti keeles on ilmunud näiteks Age Allase, Ilmar Anvelti ja Enn Veldi „Inglise-eesti eksitussõnastik”.

Üks tuntumaid inglise-eesti virvatulesõnade paare, mis nende keelte vahel liikujat ka iseäranis sageli hälvitab, on petrol ja „petrool(eum)”. Lihtne oleks arvata, et petrol, millega autod Inglismaal sõidavad, on „petrool(eum)”, aga säh sulle, on hoopis „bensiin”. „Petrool(eum)” on inglise keeles aga paraffin (Inglismaa) või kerosene või kerosine (Ameerika, Austraalia). Ameerika inglise keeles on bensiini kohta tarvitusel sõnad gasoline ja kõnekeelsem gas. Tuleb teraselt jälgida, millal too viimane tõlkida „gaasiks” ja millal „bensiiniks”.

Prantslased, muide, ütlevad mootorikütusest kõneldes essence – eesti keeles jälle ikka „bensiin”, mitte „essents”, kuigi on tõsi, et mõnes muus, autosid ja mootorikütust mitte puudutavas ümbruses võib see prantsuse sõna tõesti tähendada ka „essentsi”, „olemust”, „tuuma”.

Tuntud virvatulesõnade paar on ka pathetic ja „pateetiline”. Enamikus kontekstides ei saa neid sugugi masinlikult teineteisega asendada, sest kui inglise sõna põhitähendus on „liigutav, haletsusväärne”, siis eesti sõna oma „paatoslik, ülevalt pidulik”. Sarnast segadust võivad tekitada veel sõnad concrete ja „konkreetne”. Concrete’i all mõeldakse sageli ju „betooni”, mitte „konkreetset”. Ja seoses eesti sõna „betoon” kõlaga võib inglasele pähe turgatada hoopis betony – „nõianõges” ehk „tõnnike”.

Hälvitav sõnapaar on ka sensation ja „sensatsioon”: esimese primaarne tähendus on „aisting”, teise oma „kõmuline sündmus”. Või siis selline sõna nagu prantslaste décoration. Vahel tähendab see tõepoolest „dekoratsiooni, kaunistust”, aga mõnikord võib tähendada ka „aumärki, ordenit”. Nii et kui prantslane räägib ohtrate décoration’idega ohvitserist, ei pea ta ilmselt silmas seda, et too on pealaest jalatallani jõulukarda täis riputatud.

Mõni näide ka ülelahe keelest. Soome keelt mõistev eestlane teab, et etelä ei ole eesti keeles „edel”, vaid hoopis … „lõuna”! Ja lounas, mis võiks kirja- ja kõlapildi poolest ometi olla meie „lõuna”, on hoopis „edel”. Kes seda kahtlustada ei oska, võib Soomes rännates märgist ikka täitsa mööda põrutada ja end näiteks Tampere asemel hoopis Porist leida.

Viineri on samasugune tembukas mait: lähed sööklasse ja küsid viinereid, aga antakse hoopis Viini saiu. Hea küll, viinereid ei saanud, palud siis sardelle. Aga ulatatakse anšooviseid! Sest just seda väikest kilutaolist kala Soomes sõnaga sardelli tähistatakse.

Virvatulesõnasid on nõnda palju, et nende kõigi loetlemine ei saa olla mitme paksu raamatugi, liiati siis ühe lühikese artikli eesmärk. Tahan eeltoodud näidete toel vaid valvsusele kutsuda. Olles harjunud sellega, et sarnase väljanägemisega rahvusvahelised sõnad on enamasti ka sisuldasa sarnased, kipume mööda vaatama tõsiasjast, et teinekord on paljude tähendus keeliti siiski osaliselt või täielikult nihkunud. Ärgem siis laskem neil, petlikel, end sohu meelitada.

PRIIT PÕHJALA