Kuidas küll koerad muutuvad koos ühiskonnaga! See ei ole kauge minevik, kui mõnes piirkonnas oli võimatu mööda tänavat jalutada, ilma et sind aia tagant pidevalt ei rünnatud. Hoovides käis kogu aja hüsteeriline haukumine.

Mäletan aega, mil pea igasse eramaja hoovi soetati lärtsuv ja lõrisev Rambo, Rocky või Roy, reeglina suur ja segavereline, kes nuhtles oma sõjaka häälega nii aiast möödujaid kui ka naabreid. Eriti just hilja õhtul, kui ümberringi jäi vaiksemaks, armastas üks ägeda haukumise ja urinaga algust teha, mispeale võtsid teised tuld, nii et varsti rõkkas haukumisest ja ulgumisest kogu ümbrus.

Joosta ja jalgrattaga sõita oli suisa ohtlik. Et end turvalisemalt tunda, pidid kandma taskus pipragaasi ballooni, sest iga hetk võis mõni rotveiler või dobermann sulle hambad säärde lüüa. Tihti oli neil kaelas läikivast metallist kett ja hambad ähvardavalt irevil nagu nende peremeestelgi. Ei teadnudki kumba rohkem karta − koera või peremeest.

Aegamööda muutus koerte valik kirjumaks nagu ühiskondki: nüüd leidub perekoeri, sülekoeri, päästekoeri, aga ka jahi- ja valvekoeri ning muidu ilusaid või veidraid isendeid, nagu inimesigi. Olen ikka mõelnud, kas koer läheb aja jooksul peremehe nägu või valib peremees koera enda iseloomu ja välimuse järgi.

Üldiselt on koerad muutunud sõbralikuks ja eramajadest võib rahulikult mööda kõndida, ilma et ehmatama peaks. Lasteaedades käivad külas teraapiakoerad, Labradori retriiverid. Selgub, et need koerad on kannatlikud kuulajad, kes loovad rõõmsa meeleolu ja turvatunde. Peale selle on nad väga targad, osavad ja sõbralikud, head kaaslased.

Nüüd selgub, et retriiverid on Eesti populaarseimad koerad. Nägin äsja „Terevisioonist”, et Eesti kennelliidu statistika järgi eelistavad eestlased enim kuldset retriiverit, Labradori retriiverit ja Saksa lambakoera. Miks? Neid on lihtne kasvatada, kerge treenida ja nad on hea iseloomuga.

Arvan, et see hommikune televisioonist saadud info seletab meie ühiskonna kohta nii mõndagi. Söandan väita, et mõjub lausa teraapiliselt.