Kindlasti eeldab lasteaiajuhi amet inimeselt teatud iseloomuomadusi, samuti on iga pühendunud juht väikest viisi maailmaparandaja, kuid võin julgelt öelda, et juhiks ei sünnita, vaid kasvatakse tööd tehes ja kogemusi omandades. Kümme aastat tagasi ei osanud ma direktori ametist unistadagi, ilmselt polnud veel aeg selleks küps. Praeguseks olen direktorina töötanud kuus aastat, ehkki õppida on veel palju. Olen tänulik juhusele, tänu millele ma sellesse ametisse sattusin, ja inimesele, kes minusse uskus ning mu juhtimiskoolitusele saatis.

Viisteist aastat töötasin väikses mõisakoolis käsitöö- ja kodunduse õpetajana. Töökoormus oli väike, neli–kuus tundi nädalas, mistõttu tegin koolis ka mitmeid teisi vajalikke töid. Olin raamatukoguhoidja, pikapäevarühma kasvataja, õppealajuhataja, osalesin projektitöös ja andsin vajadusel ainetunde. Õpilaste vähenemise tõttu töökoormus järjest kahanes ning lõpuks mind koondati. Kui kohaliku lasteaia juhataja töölt lahkus, otsustasin kandideerida. Jõudsin koduvalla väikses kahe rühmaga lasteaias töötada aasta, olles nii juhataja, õppealajuhataja kui ka rühmaõpetaja ühes isikus, aga kui kool ja lasteaed liideti, sain taas koondamisteate. Juhi töö meeldis mulle ning peagi õnnestus saada naabermaakonnas lasteaiadirektori koht. Tegemist oli väikese lasteaiaga, mis peagi kolis uude majja, mistõttu tuli palju tegeleda ehitusküsimuste ja dokumentatsiooniga. Tänu lapsevanemate, kogukonna ja valla toele sain asjadega hakkama ja mu kogemused kasvasid. Aasta pärast sain pakkumise ühest maakonnakeskuse väikelinnast, kus hakkasin juhtima suurt lasteaeda, mis asus kahes majas. Rühmi oli kokku üksteist ja töötajaid 40, kõik naised. Tööd oli palju, kuid uus väljakutse tegi elu huvitavaks ja kogemuspagas üha kasvas. Peagi sai minust ka tolle maakonna lasteaiajuhtide ühingu juht. Kuna kodust eemal töötades tuli elada üürikorteris, hakkasin otsima töökohta kodule lähemal, ja lõpuks see õnnestuski. Praegu olen väikese Alavere lasteaia direktor. Mulle meeldib mu töö, mis on mitmekesine ja huvitav. Saan palju suhelda, teha eripalgelisi asju ja tänu sellele end loominguliselt aktiivsena hoida. Julgustav ja tore on tunda vallajuhtide, kolleegide ja lapsevanemate toetavat suhtumist.

Arvan, et heal juhil peavad olema teatud loomuomadused. Väga tähtis on julgus. Julge pealehakkamine on pool võitu. Julge juht ei tunne hirmu kaotada tööd, jääda halba valgusse, mugavustsoonist välja astuda, teha asju teistmoodi ning seista vastu ametnikele, kes alati ei tea juhi töö täpseid nüansse. Julge juht julgeb teha otsuseid ja proovida uusi asju, eksperimenteerida ning võtta riske. Ta julgeb eksida ning võtab vastutuse tehtud otsuste ning eksimise eest. Julge juht näeb takistustes võimalusi ning leiab lahendusi, arg juht seevastu pidurdab asutuse arengut.

Üks tähtsamaid märksõnu juhi töös on usaldus. Juht peab usaldama iseennast ja oma meeskonda ning neisse uskuma. Siis vastavad töötajad talle samaga. Kord kuulsin ühes koolis lastevanemate koosolekul direktori suust: „Vanemad, ärge usaldage oma lapsi.” Minu usaldus selle direktori vastu kadus kohe. Arvan, et last ei saa kasvatada teda usaldamata. Olen töötanud aastaid õpetajana. Kui õpetaja oma õpilasi ei usalda ja neisse ei usu, siis ei usalda ega usu õpilased ka oma õpetajat. Nii on see igas eluvaldkonnas. Kahjuks tuleb ette juhuseid, kus omavalitsusjuhid ei usalda allasutuste juhte. Kui käib pidev kontrollimine ning juht peab igal sammul end ja oma tegemisi tõestama, on tal enda tõekspidamistega vastuollu minemata väga raske tööd teha. Asutuses, kus valitsevad usalduslikud suhted ning mida juhitakse ausalt ja läbipaistvalt, on nii lastel kui ka töötajatel turvaline ja hea olla.

Oluline on soov areneda ja teha asju omamoodi. Juhil peavad olema eesmärgid ja need peavad ajas muutuma. Kui juht nõuab oma alluvatelt eesmärkide püstitamist ja kontrollib nende täitmist, peab ta nõudma sama ka iseendalt. Juhil, kellel puuduvad eesmärgid, puudub arengupotentsiaal. Tuleb leida võimalus end arendada, silmaringi laiendada, kolleegidega suhelda jne.

Mugavustsoonis istumine ja vana raja tallamine on kõige lihtsam, kuid maailm meie ümber muutub kiiremini, kui arvata oskame. Tehnoloogia areng, mitmesuguste meetodite ja vahendite kasutuselevõtt, teistmoodi tõekspidamised, erinevad kultuurid jne. Juht peab selle kõigega kohanema ning aitama kohaneda ka kollektiivil. Iga asutus on oma juhi nägu, mistõttu uude kohta juhiks minna ei ole lihtne. Eri asutustes töötades olen palju kohanud suhtumist: aga meil on kogu aeg nii olnud. Muutust võetakse kui karistust, mitte kui võimalust, mis teeb elu huvitavamaks.

Vajalik iseloomujoon on tolerantsus, teisisõnu, kõikidesse töötajatesse tuleb suhtuda ühtmoodi hästi. Ükski amet ei ole ellu kutsutud asjata. Kokk või koristaja on lasteaias sama vajalik kui õpetaja või direktor. Tore, kui töötajad tulevad tööle rõõmuga. Kui nõuame õpetajalt võrdset suhtumist kõikidesse lastesse, peame olema ise eeskujuks. Iga laps on eriline ja meil kõigil on oma erivajadus, ka minul. Peame valmis olema vastu võtma lapsi ühesooliste vanemate, eri religiooni ja rahvusega peredest. Mida aeg edasi, seda rohkem. Tuleb olla salliv ja seda kasvatada ka lastes.

Äärmiselt tähtis on inimlikkus. Hea juht kuulab oma töötajaid, teeb nendega koostööd ning oskab vajadusel anda nõu ja pakkuda tuge. Tema selja taga on meeskond, kes saab hakkama ka siis, kui juht ei viibi kohal. Inimlik juht loob töökeskkonna, kus igaühel on õigus eksida, teadmisega, et vigadest tuleb õppida.

Lasteaia juht on mees nagu orkester. Ta peab orienteeruma seadustes, olema hea esineja, suhtleja, psühholoog, tundma pedagoogikale ja haridusvaldkonnale lisaks teisigi elualasid (nt ehitus, aiandus, ruumide sisustamine, infotehnoloogia, matemaatika, võõrkeeled jne). Väikeses lasteaias peab direktor tihti üheksat ametit. Ta on sekretär, personalijuht, majandusjuhataja, remonditööline, õppealajuhataja, projektijuht ning vahel töötab ka rühmaõpetajana. Kui mõni töötaja puudub, on direktor see, kes läheb koka asemel kööki või tugiisiku asemel rühma, sest asendustöötajaid ei ole lihtne leida. Olen mõelnud, kas Eesti riigi otsusetegijad ikka saavad aru, kui suur vastutus on hariduse vallas töötavatel inimestel, eriti lasteaiaõpetajatel, kelle hoolde lapsevanemad toovad iga päev oma kõige kallima vara, lapsed.