„Tulge, ruttu! Onu Toomas lõikab siinsamas lähedal vilja!” hüüdsin ühel septembri pärastlõunal Unipiha kooli lastele, kui nad pärast tunnikella klassis istet võtsid. Panime ruttu riidesse ja tõttasime põllule. Toomas nägi meid ja tuli kombainiga vastu. „Ma arvasin ka, et tulete vaatama,” sõnas ta kabiini ust muheldes lahti tehes ja trepist alla astudes.

Kõigepealt tutvustas ta lastele heedrit, teravaid nugasid, mis nisukõrred põllult lõikavad. Ja siis trumlit. „Ega nad näppu ei lõika?” Panin sõrme ühele terale ning julgustasin Sädet (3. kl), kes kombaini lõiketerasid ebalevalt uudistas, sama tegema. Ta katsuski korraks.

„Edasi kulgeb nisuterade teekond läbi kombaini „kõhu”, kahes pöörlevas trumlis pekstakse terad nisupeadest välja, läbi mitmete sõelte jõuavad need lõpuks punkrisse,” jutustas Toomas.

Eriti põnev oli juhikabiini ronimine ning juhitooli kõrval istumine. Sealt nägi hästi kaugele. Onu Toomas näitas nuppe ning kange, mille abil kombain tööle pannakse.

Tagasiteele võtsin punkrist kaasa peotäie nisuteri. Mitu nisupead on vaja, et peotäis saada? Mitu nisupead, et saiapäts küpsetada? Matemaatikatunnis tuleb see välja arvutada.

Manivald (1.kl): „Kõige põnevam oli kombainil vikat ja terad. Need olid päris teravad küll. Ma võtsin punkri luugist peoga nisu ka. Oli küll pisut saia maitse.”

Õpetajad Taimi ja Eha: „Kui kombain lõikab kooli lähedal vilja ja roolis istub tuttav talumees, siis tuleb see võimalus loomulikult kohe ära kasutada. Jätsime tunni pooleli ja läksime lastega põllule. Kombain mürises ja meie vaatasime lastega viljalõikust pealt. Võib-olla jääb see paljudele ainsaks korraks elus näha, kuidas päikselisel suvelõpupäeval vilja koristatakse. Tavaliselt on vili kooli alguseks juba koristatud.”