Sellist pealkirja kannab ühemeheraamat Tallinnast lääne poole jäävate, Tallinna-Keila raudteega külgnevate Tänassilma, Pääsküla, Jälgimäe, Rahula, Kerguta-Vanamõisa, Lehmja ning Saku alade ajaloost, siinsete valdade kujunemisest, kohapealsete suguvõsade käekäigust ning valitsemisest.

Kuna tegu on pea 800-aastase lõiguga meie kodumaa ajaloost, siis on iseenesest mõistetav, et suures osas on kirjapandu seotud mõisate ning mõisnikega. Kuid mitte ainult, sest see kõik omab üsnagi tihedat seost meie üldise ajalooga. Samas on ülaltoodud kohanimede loetelus olevate asumite ülevaadetes suures osas kasutatud ka kohalikke tähelepanekuid ja meenutusi. Kuna üleilmse globaliseerumisega seotud migratsioon on tuntavas osas mõjutanud ka Eesti sisemaist rändlust, siis on teretulnud, et Lembit Teinbasi raamatus pöördutakse lisaks siinmail aastasadu valitsenud sinivereliste tegemistele suurt tähelepanu just eestlaste identiteedi ühele alustalale ehk kohapealsele ajaloole ning selle kandjateks olnud inimeste juurtele.

Koduloosugemetega ajalooraamat

Kuigi raamatu kirjutamise aluseks ei ole range akadeemiline ajalookäsitlus, on selles siiski kinni peetud sündmuste kronoloogiast, faktide täpsusest ja mõjust ümbritsevale, millest ongi kujunenud raamatu selgroog. Tulemuseks on nauditav koduloosugemetega ajalooraamat, milles varem avaldatud materjal on olnud vaid toetavaks ja muu maailmaga siduvaks tarindiks.

Raamatu ainestik algab Taani preestrite maaletulekust ligi 800 aastat tagasi, mil muistse Vomentakae kihelkonna lääneosa muutus järgnevate, kirjapandud ajaloosündmuste toimumispaigaks. Nii järgitaksegi tollaste preestrite võimalikku liikumisteed nende külast külla 1219–1220 toimunud ristimiskäigul, kus kirjapandu (küla nimi, adramaade arv ja läänimehe ehk küla valdaja nimi) sai aluseks hilisemale, 1241. a Tallinna piiskopi redigeeritud Taani hindamisraamatu Suurele Eestimaa nimistule. Läbiva joonena on vaadeldud Sauet, mis on end ajalukku jäädvustanud varasematest sünnidaatumitest lähtudes küla, mõisa, valla ja lõpuks ka linnana.

Kultuur, haridus ja maaelu

Raamat koosneb eri teemasid vaadeldes 15. peatükist, millest omakorda saavad järjestuse detailse käsitlusega lood. Kui esimesed seitse peatükki vaatlevad siinset ajalugu rohkem kohalike mõisnike ning nende maavalduste kujunemise/hääbumise vaatevinklist, siis alates 8. peatükist keskendutakse põhiliselt talurahvaga seotud problemaatikale: talude päriseksostmisele ja omanikele, siinse kohaliku omavalitsuse ehk valla arengule aastatel 1890–1918, Eesti ajale, kultuurile ja haridusele ning maaelu sidemetele. Viimases jõutakse ka raamatu varasematki käsitlust eriliselt iseloomustava jälje jätnud isikute ja sugupuude ning nende liikmete tasandile. Neist esimestest võiks tuua Eesti Vabariigi neljakordse riigivanema Jaan Teemanti (1872–1941), teisena aga tuntud laulja Mati-Johannes Palmi (s 13.01.1942) suguvõsa loo.

Lembit Teinbasi tõsist arhiivimaterjali kasutamist näitab kas või tõsiasi, et kohati ilmestab tema avaldatu küllaltki detailselt neid protsesse, mis murrangulistel vaikse alistumise aastatel Eestis aset leidsid. Nii kirjeldab ta üksikasjalikult Eestis aastatel 1928–1940 kehtinud mobilisatsiooni üldplaanist nr 2 tulenema pidanud tegevusi Saue vallas. Et riigikaitse kõrgem juhtkond neid aga Eesti Vabariigi kaitsmiseks kunagi ei rakendanud, näitab Lembit Teinbasi poolt arhiivimaterjali läbitöötamise käigus leitud, 1939. a Harju sõjaväeringkonnast Saue vallavalitsusele saadetud punase pitseeringuga ümbrik selles oleva „Täiesti salajase mobilisatsiooni plaaniga”, mis oli varustatud pealdisega „Avada mobilisatsiooni telegrammi saabumisel”. Ümbriku tagumine pool oli pitserdatud kolme riigivapi pitsatiga „Harju Sõjaväeringkonna staap”. Nagu 76 aastat hiljem leitud ja igati korralikult säilinud, kuid suletud ümbrik järjekordselt tõestas, ei tulnudki ühtegi teadet mobilisatsiooni alguskuupäeva ega kellaaja kohta.

Võõra võimu tallermaaks

On loomulik, et Eesti Vabariigi 100 aasta juubeli künnisel pole autor mööda saanud ka Eesti elu hävitamisest Saue vallas. Nii vaadeldakse 13. peatükis Eesti muutumist võõra võimu tallermaaks, Nõukogude perioodil punatrükikoja asukohana eriti afišeeritud Uku talus elanud ning 1940. a riigipöördes ning sellele järgnenud sündmustes aktiivselt osalenud Toming-Reinfeldtide perekonna lugu, aga samuti Saksa aega ning sõjajärgseid aastaid. Eestis viimastel aastatel kirgi kütnud lähiajaloo seikadest, eriti okupatsioonivõimude kuritegudest meie rahva aktiivsema osa hävitamisel Siberisse saatmise läbi või sundkollektiviseerimise tulemusena tekkinud kolhooside rollist eesti talu hävitamisel räägib raamatu 14. peatükk. Viimases ei piirdu Lembit Teinbas ainult nutulauluga, vaid näitab Saue maadel asunud Tuleviku kolhoosi legendaarse esimehe Ants Anupõllu näitel, et ka neis tingimustes oli võimalik inimeseks jääda ja kohalikku elu edendada.

Ajaloolise nime nimel

Oma köitva jutustuse Saue kandi ajaloost, inimestest ja nende läbielatust lõpetab Lembit Teinbas ülevaatega pikast võitlusest Saue küla (aastatel 1976–2014 Kanama) ajaloolise nime taastamise nimel. Nii nagu inimeselgi on ka asumitel (eriti praeguse, kõike varasemat küllaltki segipaiskava haldusreformi foonil) identiteedi üheks esmaseks kandjaks selle nimi.

On tore tõdeda, et oma juurtega hoopiski Virumaalt Vihula vallast sealse mõisa külje alt pärit Lembit Teinbas võttis lisaks varasematele Jälgimäe kirjutistele südameasjaks Saue valla ajaloo lahtikirjutamise ja laiemale lugejaskonnale tutvustamise. 353-leheküljelisele põhitekstile on lisatud tekstiviidetes kasutatud arhiivimaterjalide lühendite loetelu (13 nimetust), samuti isiku- ja kohanimede register (kokku 13 lk). Mustvalges trükis kaunilt kujundatud raamat on illustreeritud rohke ajaloolise kaardi- ja pildimaterjaliga. Ainsate värviliste illustratsioonidena on lisatud pildid Jälgimäe puidust mõisahoonest, vastrenoveeritud Saue vallamajast, kunagisest Martin Lutheri ausambast Keila pastoraadi ees ning väljavõtted kolmest Saue ümbruse maid kujutavast 17.–20. sajandi kaardist.

Haldus­reform

Praegu käimasoleva haldusreformi kontekstis paar näidet varasemast.

19. veebruaril 1866 keiser Aleksander II kinnitatud vallaomavalitsuste seadust Balti kubermangudes soovitati rakendada 1. oktoobrist 1866 peale sügiseste põllutööde lõppemist, esialgu kuue aasta jooksul.

Valla omavalitsuse kõrgeimaks organiks oli valla täiskogu, kuhu kuulusid kohaomanikud ja rendikohapidajad ning iga kümne maatamehe (käsitöölised, talu- ja mõisasulased) kohta veel üks esindaja.

Valla volikogu kätte jäi otsustamine valla majanduslike ja kogukondlike küsimuste – maksude ja ametnike palga määramise, koolide ülalpidamise ja muude oluliste küsimuste – üle. Nii hoolivat abivalmidust ja suhtumist kõigisse vallaliikmetesse, kui oli valla omavalitsuse seaduse järgsel perioodil, on möödunud aegade hinnangutes raske leida.

20. oktoobril 1867 tulid Saue mõisas väikese mõisavalla inimesed kokku, „et arutada, kas olemasoleva magasiviljaga peab järgmise lõikuseni vastu või ei. Kas toiduvilja on vaja juurde osta? Korraldatud küsitlusel oli vilja juurde ostmise poolt enamus. Käibelause, et iga vald toitku oma vaesed, leidis ka siin kinnitust. Nende hinges hoidmiseks oli kaks võimalust: vilja juurde ostmiseks on täiendavat raha vaja või korjatakse vajalik vili peredest.”

„Siinsete mõisavaldade ühinemist korraldas Harjumaa Tallinna jaoskonna talurahva asjade komissar, kelle ettepanekut (õigemini otsust) arutas Saue valla volimeeste koosolek 12. juunil 1890. a. Keila kihelkonna Jälgimäe, Jõgisoo, Koppelmanni, Rahula, Saku, Saue, Valingu, Vanamõisa, Voore, Üksnurme ja Ääsmäe „mõisa-koggodused” ühinesid üheks suureks Saue vallaks. Hiljem liitus veel Tuula. Kokku sai neid 12.

Ühinemisprotsess ei kulgenud lihtsalt. Oli ju senine vallatalitaja ainuke ametimees, kellel oli mingigi ülevaade senisest valla elust ja seni toimunud rahalistest tehingutest. Endiste väikevaldade kassade seisukorra kindlakstegemine võttis aega. /…/ Kõigile takistustele vaatamata võib toimunut käsitleda Eesti esimese haldusreformina. Tulevase valla keskuseks valiti Saue küla, kuhu eraldati maa uue vallamaja ehituseks.”

Kuid nagu näitab ka Saue valla ajalugu, jõuti alles 20 aastat hiljem lõpliku ühinemiseni. 18. jõulukuu päeval 1910 toimus volikogus valla arengu suhtes põhimõtteline muudatus, kui „vallavanem pani vallakassade ühendamise asja arutamiseks ette, sest praegu on vallas 12 erakassat. Ettepanekut ära kuulates on volikogu ühel meelel selle poolt, et kõik 12 kogukonna kassat saaksivad ühte liidetud, kõige kapitaliga, varandustega ja koolikohtadega.” Nõnda loodeti „kõik valla asjaajamine paljukergemaks ja lihtsamaks” minevat.