Rahulolematus demokraatlike institutsioonide ja väärtustega hakkas pihta kohe selle uue ühiskonnakorralduse esiletõusu algusaegadel. 2500 aastat tagasi tekkis ka matemaatik Pythagorasel (kr mathēma ‘õpitu, teadus’) demokraatidega olulisi probleeme.

Pythagoras (rõhk kreeka keeles kolmandal silbil; u 570–496/497 eKr) oli pärit Samose saarelt Joonias, see kant oli Kreeka demokraatia häll. Pythagoras pooldas poliitikas aristokraatlikku suunda. Rajas Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias tegutsenud usulis-eetilis-filosoofilise salaühingu (Pythagorase liit), mis omandas suure poliitilise mõjujõu. Pythagorase liit tegutses aktiivselt umbes 80 aastat. Aastast 450, kui ka Lõuna-Itaalias tulid võimule demokraadid, kiusati pütagoorlasi veriselt taga.

Demokraatia väheste jaoks

Demokraatia oli algusest peale ebademokraatlik – mitte ‘rahva võim’, vaid ‘meeste võim’. Demokraatlik vähemuse võim on ajale igatahes edukalt vastu pannud. Ateenas sai demokraatia hüvesid nautida hea kui iga kümnes täiskasvanu. Poliitiliste õigusteta olid naised ja orjad, ka teetide (vabad kodanikud, kes tegid palgatööd) poliitiline tegevus oli oluliselt kitsendatud.

Pütagoorlased, kelle hulka kuulus ka naisi, püüdlesid vooruslikkuse poole, neid iseloomustasid ranged kombed, rituaalid, askees ja varaühisus. Eesmärk oli oma liikmete vaimne täiustumine. Pythagorase õpetuse põhilauseid avaldati ainult liidu liikmetele. Pythagorase koolis (Krotoni linn Kreeka koloonias Lõuna-Itaalias) oli õpetus salajane ja õppetöö ainult suuline. Kooli võis astuda nii mees kui ka naine. Viis aastat kandidaat ainult kuulas ja vaikis, seejärel võis saada täieõiguslikuks matemaatikuks. Ühtki kirjapandud teost Pytha­goraselt säilinud pole, võimalik, et ta ei kirjutanudki üldse midagi üles – nagu ilmselt ka mitte Buddha; nagu ilmselt ka mitte Jeesus Kristus, kes kuulusid suulise kultuuri maailma. Juba eluajal austati Pythagorast väidetavalt peaaegu kui jumalust, pärast surma tekkis tema kohta palju legende.

Naisõiguslik Hyperborea

Pütagoorlased astusid välja naiste ja meeste võrdväärsuse eest. Kust võis see naisõiguslik orientatsioon tuge leida? Üht õiglase ja õilsa ühiskonna eeskuju nähti tol ajal Hyperboreas. Hüperborealased on kreeka mütoloogias rahvas, kes peab eluaset õndsate maal kauges Põhjalas. Sinna olnud teed pea võimatu leida. Seda paika külastasid ainult vähesed rändurid, suured kangelased. Hüperborealased võinud mäletatavasti kuu taevast alla tuua – samuti kui soome müütiliste laulude-loitsude järgi Viro suured nõiad, kes peitnudki päikese ja kuu nimetule Saarele põrgumäkke. Kreeka uskumuste järgi viibis talvel hüperborealaste juures päikesejumal Apollon. Apolloniose eeposest „Argonautika” on lugeda, et argonaudid nägid, kuidas päikseline Apollon lendas hüperborealaste juurde, kuldsed juuksed hõljumas kiirel lennul. Apollon toetanud hüperborealaste saarele jala maha, saar kõikunud kohutava jumala kanna all.

Tacitusel oli kuussada aastat hiljem hüperborealiku suhtumise kohta naisküsimusse öelda seda, et naise võimu all elav rahvas on isegi orjusest allapoole langenud – nõnda väljendus ta tänapäeva Soome alal elanud sitooni hõimude kohta, kelle valitsejaks on naine: „Niivõrd allapoole on nad langenud nii vabadusest kui ka isegi orjusest.”

Pythagoras reisis teadmisi kogudes pea kolmkümmend aastat tõenäoliselt Egiptuses ja Babüloonias, aga vahest ka Hyperboreas. Igatahes nimetanud ta end millegipärast Hyperborea Apolloniks. Aristotelese teatel olnud Pythagorasel kullast puusa- või reieluu. Hyperborea, Apollon ja liipav päike(sejumalus) oli igatahes nii kõva sõna, et tasus seda eksponeerida, kui aga võimalust oli. Pythagoras läbinud ühtlasi allilma ja tulnud sealt tagasigi – nagu meie Kalevipoeg, kel polnud küll kullast reie- või puusaluud, aga see-eest said jalad põlvist saadik alt lõigatud …

Harmoonia ja arvumüstika

Pütagoorlased käinud hommikuti mererannas muusika saatel päikesetõusu imetlemas. Pole ka imestada, sest õpetajaks oli neil päikesejumala enda kehastus. Sfääride muusikat muide suutnud kuulda üksnes Pythagoras ise, lihtsurelikele oli see saavutamatu.

Pütagoorlaste meelest aitab inimvaimul kristalliseeruda ja kosmilisest harmooniast osa saada arvude tunnetamine. Arvu käsitati kui kosmogoonilist struktureerivat ja loovat printsiipi, mis loob kaosest kauni tervikmaailma. Arv oli sedaviisi ka jumalus ja hing, mis toimib keha korrastava algena (vt EE, 7. kd). Arvud valitsevad maailma. Kõik asjad on arvud. Siiski polevat täit selgust, kas pütagoorlased käsitasid arve alg­ollusena, millest kõik ained lõppkokkuvõttes koosnevad; asja endana või asja ideena.

Ära vaata tagasi

Pütagoorlaste käitumist reguleerisid väidetavalt arvukad ettekirjutused: hoia asjad alati pakitult (s.o ole valmis ootamatusteks); anna teed mööduvale parvele (s.o ära vastandu massidele); ära peatu lävel (s.o ära kõhkle); lahkudes ära tagasi vaata. Tagasivaatamise eest hoiatatakse meiegi rahvauskumustes mitmel puhul (näiteks ei tohtinud ohverdamast tulles tagasi vaadata, see oleks kogu töö tühjaks teinud), teinekord on see koguni karmilt keelatud. Piiblist on lugeda, et Loti naine vaatas keelust hoolimata tagasi ja muutus soolasambaks. Et Orpheus allilmast tulles keelust hoolimata oma armastatud abikaasa poole tagasi vaatas, pidi Eurydike jäädavalt surnute riiki naasma.

Saaremaal aga saanud tagasivaatamine Kaali järve tekkepõhjuseks. Muistend räägib, et kui Kaali mõisa vanem perepoeg õega abiellu heitnud, keelanud kirikuõpetaja lahkuma kiirustades kutsarit karmilt tagasi vaatamast, kes aga tegi seda muidugi kohe ja nägi, kuidas mõis vajus mõne silmapilguga maa sisse: „Õpetaja taples küll pärast kutsariga, mis ta üle keelu oli teinud. Sest kui ta poleks tagasi vaadanud, oleks mõis oma paiga peale jäänud. Aga nüüd on ta kõige pulmarahvaga maapõhja vajunud. Kui mindi ligemale vaatama, ei nähtud seal muud midagi järele jäänud kui suur järsk auk, millel vesi alati sees on” (M. J. Eisen).

Pütagoorlased üritasid hoiduda matustest ja ubade söömisest. Oad usuti olevat mingil moel seotud hingedega (oad on hingede, matuste ja jõulutoit meilgi). Lätlased jätavad uusaastaööl surnute hingede jaoks ube laua peale. Lisaks lihatoitudele ja ubadele hoiduti ka teatud kalade söömisest. Kalagi ühendub hingedega: lõhekala on tarkuse sümbol. Kalapüüdmine seostub hingede püüdmisega. Kristlased on kalastajad, samuti Buddha ja Dionysose kultuse rajaja Orpheus.

Pütagoorlased uskusid hinge surematusse ja hingede ümber- või taaskehastumisse – nagu muide meiegi esivanemad. Aristotelese väitel kinnitanud pütagoorlased, et iga hing võib võtta ükskõik millise keha kuju. Kui aga hinged võivad kehastuda ükskõik kelleks, siis on kõik elavad olendid sugulased. Nõnda et ka koer, keda üritatakse jalaga lüüa, võib kergesti olla kellegi tuttava taaskehastus. Ka eesti rahvauskumus keelab koera jalaga lüüa – vanasõna järgi, kes koera jalaga lööb, selle jalg kasvab hauast välja.