Eestis leidub küllaga looduslikke vaatamisväärsusi, aga kui paljusid neist tunnevad meie õpilased? Kurb, kui ei teata isegi Taevaskoda ega Osmussaart. Jagan näpunäiteid meie loodusmonumentide tutvustamiseks.

Kuidas rääkida võõrale oma kodumaast? Lindu olevat raske portreteerida, kodumaad seda enam. Kuidas kirjeldada imelist hetke, mis valdab sind kõrgel klindiastangul või oruveerel, järvekaldal või rabalagedal seistes? Astangu kõrgust saab mõõta, langeva vee massi välja arvutada ja rahnu mahtu määrata, aga mida teha loojangupunast hõõgvel rannakaljuga või metsajärve kuuvalgel helkleva veepeegliga? On asju, mida ei saa kirjeldada ega fotografeerida, vaid peab ise nägema ning hinges läbi elama.

Maailmas leidub loodusimesid palju, aga kauneimad on need, mis koduläve ees. Oma looduslike vaatamisväärsuste üle tunneb uhkust iga maakonna rahvas. Meie loodusmonumentidele, mida Eesti looduskaitse rajaja Jaan Eilart on nimetanud ka rajakõrvaseks tarkuseks, on pühendatud enam kui paarkümmend raamatut sarjas „Eesti loodusmonumendid”. Raamatute temaatika ulatub kivistest paepealsetest rabade vaikuseni, mühisevatest jugadest väärikate põlispuudeni ja kultuskividest hiidrahnudeni. Ilmunud on Virumaa, Harjumaa, Hiiumaa, Põlvamaa ja Võromaa loodusimedele pühendatud raamatud. Koostamisel on Saaremaa raamat ning edasi on järg Pärnumaa käes.

Miks ühte või teist vaatamisväärsust pidada loodusmonumendiks, kolmandat ja neljandat aga mitte? Sellele küsimusele on raske vastata, sest kuidas mõõta mõõtmatut, hinnata hindamatut. On ju rahvusliku monumendi nimetusele pretendeerivad loodusimed üksnes nägemushetked Eestist.

Loodusmonumentide maagiale ja ilule ning sellele, kuidas kordumatuid looduspilte märgata, on pühendatud paljud loodusõhtud ja -koolitused, millest õpetajad on oodatud osa võtma.

Alusta kodu lähedalt

Oma kodukoha ja kooli lähiümbruse looduse tundmine on loodusearmastuse eeltingimus. Armastada võime ainult seda, mis on tuttav ja meie vaimule omane, millega oleme ühendatud meelte, aga ka töö ja vaeva kaudu. Nii sobivad loodusmonumentidega tutvumisel esialgu kõige paremini õppekäigud kooliümbruse loodusesse. Alustada võiks kõigile teada paikade ning looduse paikkondlike eripärade uurimisest. Väga tänuväärt allikad on seejuures vanad rahvajutud ja -laulud. Õpetaja võiks jutustada õpilastele mõne huvitava pärimusloo meie tuntud loodusmonumentidest. Näiteks Vana-Võromaa tuntuima rabalaama Luhasoo kohta pajatab rahvajutt: Luhasoos on üks järv nimega Mustjärv, mis on oma nime saanud mustast veest. Tolles järves ei ela ühtegi kalalooma, mis on ikka järvele iluks ja tuluks. Selle eest kasvavad aga soos murakamarjad. Kord võtnud mõned mehed nõuks järve noodaga katsuda, et kas seal ka sugugi kalu pole või teisi sellesarnaseid loomasid. Pika otsimise peale said nad viimaks kätte ühe suure, karvase, kollase selja ja halli pääga kala moodi looma, mispeale hakkas järvevesi kangesti kohama. Mehed vaatasid looma tükk aega, lõpuks otsustasid, et viivad teda koju ka teistele näha, aga oh häda! Järve vesi kerkis ja ähvardas mehi oma lainetesse ära matta, kui nad tema peremeest lahti ei lase. Mehed mõistsid – lasid looma lahti ja kohe läks vesi kõige kalaga vulisedes oma sängi. Sellest saadik pole halli kala keegi näinud.

Tutvusta kõige kuulsamaid

Kooliõpilased ei tea üldjuhul ei Taevaskodadest ega Osmussaarest. Pakun valiku Eesti kuulsamatest loodusimedest, mida võiks õpilastele tutvustada: Väinamerre „eksinud” Hiiumaa laiud, kaugele merre vonklev Sääre tirp Kassaris, üle ilma kuulsaim väikelohukivi Assaku Nõiakivi, Põhja-Euroopa kvaternaarse jäätumisala suurim rändrahn Ehalkivi, Jüriöö ülestõusust sündinud Tamme-Lauri tamm, tuntuim hiie- ja kiigepuu Tülivere tamm, Baltimaade kõrgeimad – Suur Munamägi ning Valaste juga, ilusaim laukaraba Järvi-Suursoo, hingematvaid vaateid pakkuv Rebäse õpperada Karulas, Kaali järv – esimene kindlaks tehtud meteoriidikraater Euroopas, Kostivere karstiseen, Eesti suurim, Kurtna järvistu, Neugrund – maailmaime merepõhjas, Taevaskojad Ahja jõel, Osmussaar – Odini hauaküngas, Eesti suurim ja võimsaim ürgorg Kütioru, vägevaim ohvrihiis – Tamme­tsõõr, viimase aastakümne suurim leid – imeilus Hinni kanjon, salapärane Tuhala nõiakaev ja Eesti ilusaim, mereni ulatuv Merioone kaljuallikas.

Tuntud rajalt kõrvale

Kui kohalikud ja kõige kuulsamad vaatamisväärsused on vaadatud, siis mida õpilastega edasi avastama minna? Eesti tuntuim loodusmonument on Suur Taevaskoda, kõige ilusamaks vaatamisväärsuseks nimetatakse tihti Osmussaare põhjaosa pankrannikut. Eelmisel aastal leidsin Eesti kagusopist aga paiga, mille ilu ees kahvatuvad minu meelest ka taevasse kõrguvad kojad Ahja jõel ja merest soolast veepärga raputav Osmussaare pank. Nii võib looduses igaüks avali meeltega matkates kohata seni avastamata imelisi paiku – uusi loodusmonumente. Kõige tuntumate vaatamisväärsuste kõrval leidub Eestis palju ilusat ja huvitavat, millest oleks kahju märkamata mööda minna.

Kui näiteks matkata meie ilusaimaks peetaval Rebäse matkarajal Karula rahvuspargis, siis sealsamas on hinge­matvalt kaunis Mähkli-Kaika mõhnastik, väikene Õdri kalajärv, hunnitud vaated Kõrkküla kuplitele, taevasse kõrguv Haukamägi, metsa uppunud Saarjärved ja Ähijärve viirg.

Kui matkata Hiiumaal Kassaris ning üha väiksemaks jääb vahemaa Sääre tirbi otsaga, võib tunduda, et kõige ilusam nägemus sellest paigast on silme ette talletatud. Kuid sealsamas lähedal asuvad veel Eesti mõistes ainulaadne Orjaku roostik rahvapärimustega pärjatud Tõllukiviga ja vana pihlapuuga; Panso poolt armsaks kirjutatud Piibunina, Hiiu vägilane Leiger oma vendadega, päevinäinud rehielamud ning tuulikud Esi- ja Tagakülas ning küladevaheline hiiemets, linnurohke Käina laht, salapärane Puulaid ning Anna ja Volli padaajamise pukk.

Avastamisrõõmu!