Tulevast nädalast alates hakkab Õpetajate Lehes vaheldumisi „Keelekastega” ilmuma uus keeleveerg. Kui „Keelekastes” on nüüdseks juba ligi kolme aasta jooksul olnud juttu kõige erinevamatest keelega seotud küsimustest – alates sellest, kuhu käib koma ja millised on õiged jutumärgid, ning lõpetades sellega, mis on kaamelkiri ja kuidas loomad inimkeeli häälitsevad –, siis uus veerg keskendub eesti keeles leiduvate põnevate sõnade, peaasjalikult uudis- ja unarsõnade tutvustamisele.

Uudissõna, peenemalt neologism, on mõistagi uus sõna, sündinud näiteks laenamise või tuletamise teel vajadusest nimetada mingit uut asja-nähtust või kõlada originaalselt ja värskelt. Uudissõnu välmivad keeleteadlased, kirjanikud, tõlkijad ja toimetajad, aga neid tuleb ka sõnavõistlustelt, millel võivad tulemuslikult osaleda kõik keelekasutajad, erialast sõltumata. Nõnda on omaaegse ­uudissõna „olme” autor keeleteadlane Manivalde Lubi, „ulme” on kinkinud eesti keelele kirjanik Henn-Kaarel Hellat, aga näiteks „linnak” pärineb korraga kaheksalt 1972. aasta sõnavõistlusel osalejalt.

Kui uudissõna on õnnestunud, ei olegi ta varsti enam uudis, vaid pindub ja muutub harjumuslikuks argisõnaks. Näiteks 2010. aasta sõnavõistluse sõnadest on selline edu saatnud „taristut”, „vabasektorit” (ka „vabakonda”) ja „kärgperet”. Seevastu selliseid sõnaleide nagu „juhind” („direktiiv”), „toimeabi” („humanitaarabi”) ja „penipaun” (doggiebag) mäletavad vähesed; ühel või teisel põhjusel pole eesti keele laiem kasutajaskond neid omaks võtnud.

Osa uudissõnu sünnib ka puhtast keeleloomelustist, keelelise mõttemänguna. Enamasti on need lõbusad, aga ilma suurema kasutusväärtuseta sõnad – näiteks „topakas” ja Olev Remsu loodud „popkapsas” bestselleri tähenduses. Vahvad leiud mõlemad, aga mõtteselge ja üldtuntud eesti vaste sellele anglitsismile on juba olemas – „menuk”. Ja ega naljast kaugemale jõua ka „vuntsik” kreveti või Ott Kangilaski „hagijas” pidevalt hagisid esitava, hagelusluulu põdeva isiku tähistamiseks.

Kui uudissõnad sünnivad enamasti siiski tarbest nimetada uudisasju, siis unarsõna saatus – unarusse jääda, üldkeeles käibelt kaduda – langeb osaks sõnadele, mille tähistatav ese või nähtus vajub unustusse või mille asemel harjutakse kasutama lihtsalt mõnda aja- ja asjakohasemat keelendit.

Näiteks käibis kord killing ja kõndis ringi oldermann, kuid nimetatud raha ja amet kadusid ja ega vastavaid sõnugi enam väga hästi ei teata. Karl August Hermanni „jallis” oli omal ajal natuke aega unustatud, siis võttis Johannes Aavik selle uuesti kasutusse, aga tänapäeval on see jälle unarsõna staatuses; seeasemel ütleme „armukade”, harvemini ka „kiivas”.

Öeldakse, et uus on unustatud vana, ja see peab paika ka keeles; sageli peetakse uudissõnaks keelendit, mis on õigupoolest unarsõna. Aga mida siin imestada, esimesi kordi kuuldes tulebki unarsõna ju uudisena.

Henn Saari on ühes oma „Keeleminutitest” meenutanud, kuidas keegi pahandas „möödaniku” peale – et miks on võetud niisugune inetu uus sõna meie keelepruuki ilusa, selge ja heakõlalise „mineviku” asemele. Aga tegelikult on „möödanik” vanem sõna kui „minevik”.

Ma ise olen kokku puutunud inimestega, kes suhtuvad umbusuga sõnadesse „peagu” ja „selmet” – et mis moenarrused need siis nüüd olgu. Õigupoolest on mõlemad ligi saja-aastased, 1930. aastail õige igapäevased, aga vahepeal ununenud sõnad. Esimene on „peaaegu” loomulik kuluvorm, teine Aaviku tehistüvi, saadud ühend­sidesõna „selle asemel et” liitmisel.

Aga miks üldse uudis- ja unarsõnu tutvustada? Esiteks sellepärast, et süvendada üldist arusaama meie emakeele rikkusest ja mitmekesisusest. Kahju on kuulata noori, kes räägivad, et inglise keel võimaldab väljenduda palju paremini kui „vaene” eesti keel.

Ja teiseks sellepärast, et meie, eesti keele kõnelejate sõnavara laieneks. Laiem sõnavara lubab olla keeles ökonoomsem, tähendusselgem, detailsem, stiili- ja varjunditundlikum. Kes uudis- ja unarsõnu ei valda, võib emakeelt ju ikkagi hästi osata. Aga kes valdab, see oskab veel paremini.