Peeter Hermik õpetab Lihula gümnaasiumis füüsikat ja Virtsu koolis lisaks füüsikale ka geograafiat. Hermik on juba kümme aastat rassinud puisniitudel ja mullu pälvis ta nende taastamise eest keskkonnaministeeriumilt aasta keskkonnateo tiitli.

Miks tegite puisniitude taastamisega algust?

Puisniit (mina kasutan rohkem sõna „metsaheinamaa” – puisniit on botaaniline termin, see maastikutüüp sisaldab endas midagi palju enamat) on mulle tähtsana mällu jäänud lapsepõlvest peale. Kui 1985. aastal Läänemaale elama tulin, asusin kohe ka kohapealseid metsi uurima ja leidsin mõne endise heinamaatüki, mis kannatas veel korda teha.

Tegudeni läks veidi aega, alustasin tööga 1999. Kohe sai selgeks, et väga palju üksi ära teha ei jaksa, seepärast olen terve tegutsemise aja ikka talguliste abi tarvitanud. Algul võsaraie ja põletamine, seejärel järk-järgult puude vähendamine ja iga-aastane niitmine ning niite koristamine. Vahepeal tuleb ka kivide ja kändudega maadelda, et maa siledam saaks, igal kevadel talvised puud-oksad ära korjata ning niitmist segavad takistused märgistada. Nii see käib.

Kellelt olete saanud tuge? Kui suur on meeskond, kas kaasate ka õpilasi?

Mingi huvigrupp või puisniitude „fännklubi” on talgulistest tasapisi tekkinud. Ikka mu paljudest loodushuvilistest sõpradest-tuttavatest. Need on oma tuttavaid kaasa kutsunud ja nii edasi. Paljud tulevad korduvalt või lausa aasta-aastalt. Gümnaasiumiõpilasi on käinud, õpetajaid samuti, seltskond varieerub, aga kokku on 17 aasta jooksul talgutel käinuid üle saja inimese. Täpset arvestust pole kahjuks pidanud.

Õpilasi siia siiski palju jõudnud pole. Põhjus on selles, et nii Lihula kui ka Virtsu külje all on suurepärased puisniidud, kus lihtne käia. Minu hooldatav Ullaste puisniit on nii Lihulast kui ka Virtsust rohkem kui 20 kilomeetrit eemal ja veel üsna keerulist maastikku pidi üle kahe kilomeetri metsa sisse minna. Talgute korraldamisel peab alati ilmaga arvestama, see teeb eriti laste puhul logistika keeruliseks.

Loodusega suhtlemises on meie koolides kõik väga hästi – teeme koostööd Matsalu rahvuspargiga, Virtsust on Puhtu-Laelatu kaitseala ja Tuhu raba laudtee jalutuskäigu kaugusel, põnev ja tegevust pakkuv mererand siinsamas, ka Lihula linnusemägi ja mida kõike veel.

Kui palju peate selgitama puisniitude taastamise ja pärandkultuuri tähtsust üldse?

Seda on vaja palju selgitada. Et puisniitude tekkes on „suurim süüdlane” selline ca tuhande aasta vanune leiutis nagu vikat. Et korraliku niidu tekkimine võtab sajandeid aega, kuni loodus uute oludega harjub, pindmine huumuskiht lahjeneb ja kulukiht rohu alt kaob, et kiirekasvulistel taimedel poleks enam võimalust vohada ja õrnemad taimed suudaksid konkurentsi pakkuda. Ja et unarusse jäänud heinamaa taastamine võtab ideaaljuhul sama kaua aega, kui kaua ta on hooldamata olnud, aga olude muutudes (näiteks künnavad metssead maa üles) kauemgi.

Eestimaal inventeeritud 3000 hektarist, kus puisniidu taastamist peetakse veel võimalikuks, on suurem osa ­5­­0­–70 aastat niitmata olnud. Seda teades on lihtne arvutada, millal taastunud taimestikuga niite jälle näha võib.

„Ema viis hälli heinamaale” oskab iga laps laulda, siit aga kõlab vastu teadmine, kui oluline osa meie pärandkultuurist on heinamaadel koos küünide, taliteede ja muu sinna juurde kuuluvaga. Ja ega väga teata, et see pisku meil hooldatavatest metsaheinamaadest, mis veel alles, on alla 0,5 protsendi sellest puisniitude rikkusest, mis oli siin 150 aastat tagasi. Ometi moodustab see üle 90% taolistest maastikest üldse! Siinkohal ei räägi ma puiskarjamaadest, mis puisniitudega väliselt sarnased – neid leidub ka metsarohtla loodusvööndis.

Kas tunnustus annab tiivad edasiseks?

Selles mõttes küll, et puisniitude tähtsusest ja meie, st puisniitude hooldajate tegevusest ning ka meie muredest ja probleemidest on vaja rohkem rääkida. Tunnen endas vajadust seda teha, ja seda me praegu ju teemegi! Praktilises tegevuses see eriti midagi ei muuda.

Milline roll keskkonnateadlikkuse ja loodusarmastuse kujundamisel on koolil ja õpetajal? Mida oma kogemusest esile tõstaksite?

Hindamatu. Kes siis veel peaks seda tegema kui mitte meie. Eriti suur roll on algklassiõpetajatel. Meie, teismeliste ja gümnaasiumi aineõpetajad saame heal juhul loodusearmastuse haigusest nakatunuid veel ägedama diagnoosi alla viia, nii palju kui viitsime ja suudame ning õppekava võimaldab.

Õpetate füüsikat – ainet, mis on paljude jaoks keeruline. Kas ja kuidas olete suutnud oma õpilased füüsikat armastama panna?

Geograafiat õpetan ikka ka, seda küll ainult põhikoolile. Eks selle ainega on minu loodusehuvi kerge seostada ja neid arusaamu ka õpilastesse süstida.

Mis puutub füüsikasse, siis armuma sellesse ma kedagi panna küll ei suuda. Kui aga õpilasel on reaalainete peale nutti, siis ta väga ei kurda. Külalislektorite abiga, samuti mitteformaalse tegevusega (Teadlaste öö festivali üritused, TÜ teaduskooli korraldatavad õpikojad, projektipäevad), YouTube’i jms abil olen püüdnud tundidesse vaheldust tuua ja füüsikat päriseluga seostada – samad nipid, mis teistelgi, ma arvan. Aga klassikaks saanud sõnadega kostaks: „Ega ma nii kehv mees ka pole, et mul üldse vaenlasi ei oleks …”

Kuidas teist üldse õpetaja sai? Olete lõpetanud TTÜ toiduainete tehnoloogia eriala.

Juhtus nii, et kutsuti. Edasi tuli õppima minna. Algul igasugused kursused ja koolitused, siis TÜ avatud ülikoolis geograafia täiendõpe ja samas loodusainete magistriõpe, mille lõpetamine seni kahjuks „ootelehel” – lõputöö oli poole peal, kui selleks korraks jaks otsa sai.

KOMMENTAAR

Stanislav Nemeržitski, Virtsu kooli direktor:

Asjaolu, et Peeter sai aasta keskkonnateo tiitli, on ühteaegu hea üllatus, aga ka ootuspärane. Hea üllatus, sest ühe inimese järjepidev aastatepikkune töö ja pühendumus läksid hinge nii paljudele, panid kaasa elama ja tekitasid sooja vastukaja.

Ootuspärane aga sellepärast, et just Peeter väärib sellist tunnustust. Vastutulelik, õpilaste arengut, aktiivset tegutsemist ja iseseisvust toetav, soe ja südamlik, täpselt paraja koguse krutskitega – selline on üks õige (mees)Õpetaja. Olgu tegemist füüsikaolümpiaadi või geograafia kontrolltööga, leiab Peeter viisi, kuidas motiveerida õpilasi ja tuua neis parim välja!

Loodan, et saame koostööd jätkata veel aastaid ja et see tiitel on esimene pikas reas!