Pole vast uudis, et sõnad, sisendades meisse teistsugust reaalsust, mõjutavad meie suhet nähtustesse, mida nad tähistavad.

Sellekohased tüüpnäited pärinevad poliitilisest retoorikast, mille meistrite pintsli all saab vägivaldne tegelikkus nagu muuseas pehmendava võõba. Näiteks sõjale osutamiseks kasutatakse pahatihti sõna „konflikt” – eufemism, mis ebameeldivat tõde ähmastab ja mahendab. Konfliktiks nimetatavale sõjale ei pöörata enam vajalikul määral taunivat tähelepanu, sellesse ei sekkuta; sõnavalik hakkab reaalsust otseselt mõjutama.

Tänu keelelisele kamuflaažile on meil veel sõjaväed, mida nimetatakse kaitsevägedeks, genotsiidid ehk puhastused, trofeekunst ehk sõjatingimustes ladustatud kunst, hukkunud tsivilistid ehk kaasnev kahju ja nii edasi – ühesõnaga elu nagu Orwelli „1984-s”.

Sarnane mahendav toon on ka igiaktuaalsel sõnal „korruptsioon”. Seegi on üksjagu ähmase, laialivalguva, kohati defineerimatugi tähendusega sõna, mis tähistatavale ehk piisavalt paljastavat valgust ei heida, vaid seda hoopis varjutama kipub. Liiatigi on „korruptsioon” nii ära leierdatud, et ei pane enam õieti kulmugi kergitama, kõlades nagu pelk sidesõna või köhatus. Sestap on nii ajaloomees Hillar Palamets kui ka keelenaine Helju Vals soovitanud võõrsõna „korruptsioon” asemel kasutada Jaan Tõnissoni välja pakutud ja omaaegses Postimehes pruugitud sõna „kõlberüüste”. Sama ettepaneku on teinud Uno Lõhmus riigikohtu esimehena. Omasõna kasuks kõneleb tugev veene: see toob (Helju Valsi sõnadega) „armutult päikesevalgusse tõe, mis võõrsõnade ähmasuses jääb varjatuks. Kõnealusel juhtumil saab nähtavamaks see koledus, milles me elame. Meid rüüstatakse. Mina, sina, meie langeme iga päev korruptsiooni, see tähendab rüüste ohvriks”.

Siin-seal ajakirjanduses on „kõlberüüstet” ujedalt kasutada ja tutvustada püütud, aga võiks ju veel, kõvasti rohkem ja kõvasti julgemalt. Värske ja läbipaistva sõnana võib see sundida tähistatavale nähtusele teistsuguse pilguga vaatama.