LAV, USA, EL, G7, NATO, EOK, ROK, KGB, GAG, TPL, TÜ, EPL, PM, ÕL, ERR, ETV, R2, EEK, NOK, USD, BMW, VW, CR-V, GT-R, EM, MM, TMW, HCV, HIV, SKT, DNA, LHV, LCV, TV, AS, MTÜ, OÜ, KÜ, IT, ÕS, CV,WC …

Suurtähtlühendeil on meie igapäevases kommunikatsioonis kaalukas osa, sest mõelda vaid, mida kõike me nendega ökonoomsel moel, võhma säästes väljendada saame – riike, liite, organisatsioone, koole, ajalehti, tele- ja raadiokanaleid, vääringuid, automarke ja -mudeleid, üritusi, tõbesid ja viiruseid ja nii edasi.

Ökonoomsusest pole muidugi tolku, kui adressaat ei mõista, mis on suurtähtlühendi taga. Lühend on otstarbekas ainult siis, kui see a) võimaldab säästu ja b) on ka arusaadav. Sellepärast on, vähemasti informatiivsust ja selgust taotlevas tekstis, mõistlik lühendatav nimi esmamainingul pikalt välja kirjutada ja lisada lühend sulgudes selle järele: „Tallinna prantsuse lütseum (TPL) asutati 1921. aastal.” Sellele järgnevas tekstis piisab juba ainult lühendi kasutamisest. Teine variant on kirjutada lühend lahti teksti järele lisatavas lühendinimestikus. Lihtne.

Mõni suurtähtlühendite kasutusega seotud aspekt on aga tüsilikum ning – hoolimata sellest või just selle pärast, et nood lühendid on meie kommunikatsiooni igapäevane osa – tekitab ikka ja jälle segadust. Näiteks ei olda tihtipeale kindel, kuidas suurtähtlühendeid lugema peaks, kas kokku nagu tavalisi sõnu või hoopis tähekaupa veerides?

Jätkem siis meelde, et tähthaaval lugemine on suurtähtlühendite puhul enamasti alati sünnis. Võib öelda Lõuna-Aafrika Vabariik ehk „ell-aa-vee” (LAV), rahvusvaheline olümpiakomitee ehk „err-oo-kaa” (ROK), Gustav Adolfi gümnaasium ehk „gee-aa-gee” (GAG), human immunodeficiency virus ehk „haa-ii-vee” (HIV) ja nõnda edasi.

Kui aga on kõlaliselt võimalik ja mõistetav („kui lühend annab kõlaliselt vastuvõetava häälikuühendi,” nagu on kirjas „Eesti keele käsiraamatus”), võib suurtähtlühendi ka sõnana kokku lugeda. Me ei saa väga hästi kokku lugeda selliseid järjestikustest kaashäälikutest koosnevaid lühendeid nagu TPL, PM või LHV; kes seda teha üritaks, sellel hakataks kahtlustama mingit haigust. Samuti ei ole mõistlik öelda maailmameistrivõistluste kohta „mm”, vaid ikka „emm-emm” (MM).

Kuid LAV võib küll olla nii „ell-aa-vee” kui ka „lavv”, ROK nii „err-oo-kaa” kui ka „rokk”, GAG nii „gee-aa-gee” kui ka „gaag”, HIV nii „haa-ii-vee” kui ka „hivv”. Mõne suurtähtlühendi puhul ongi harjumuspärasem just sõnana kokku lugemine, tähthaaval veerimine oleks ootamatu ja imelik. Näiteks ütlevad kõik „naato”, mitte „enn-aa-oo-tee” (NATO).

See, kas me loeme suurtähtlühendit tähekaupa veerides või ühtse sõnana, võib mõjutada lühendi käänamist. Kui ütleme Gustav Adolfi gümnaasiumi kohta „gee-aa-gee”, on omastav kääne „gee-aa-gee”, osastav „gee-aa-geed”, seestütlev „gee-aa-geest” ja nii edasi. Kui aga ütleme „gaag”, on omastav „gaagi”, osastav „gaagi” ja seestütlev „gaagist”.

Vastavalt lugemisviisile võib muutuda ka käändes lühendi kirjapilt. Kui loeme lühendit tähthaaval, siis peame kirjutama GAG, GAG-d, GAG-st. Tüvevokaal pole vajalik, sest viimase tähe hääldus lõpeb täishäälikuga. Kui loeme lühendit tervikliku sõnana, lõpeb selle hääldus kaashäälikuga ja lisada maksab ka tüvevokaali: GAG-i, ­GAG-i, GAG-ist.

Ja viimaks veel suurtähtlühendi ja käändetunnuse ühendamisest. Tihti kiputakse liimina kasutama ülakoma (GAG’i), olen sellelt tabanud isegi mõne keeletoimetaja, ent ortograafiliselt korrektne on sidekriips ­(GAG-i). Ja just nagu suurtähtlühendite lugemise puhul, pakub lahke eesti keel siingi rööpseid õigekirjutusele vastavaid võimalusi: lühendi ja käändetunnuse vahele võib panna sidekriipsu, mis on küllap selgem variant, kuid selle saab ka ära jätta (GAGi; sidekriipsu ärajätmine on iseäranis paslik just sõnana loetavate lühendite puhul). Peamine on oma valikule – sidekriipsuga või ilma – vähemasti ühe tekstilise terviku raames kindlaks jääda.