Hiljuti toimetasin lasteraamatut, mille tarvis tõlkija oli pidanud nuputama vasteid halba lõhna tähistavatele inglise sõnadele. Eesti keel ei ole kitsi: „hais”, „lehk”, „lebra”, „vina”, „ving” … Üks kasutatud sõna oli „luhvt” – tore leid, mida ma kohtasin mõnda aega tagasi ka ühes ettevõttenimes: Vana-Jüri Luhvti- ja Seebiäri.

Eesti „luhvt” (harvem ka „luht”, „pluht”) tuleb saksa sõnast Luft, mis tähendab õhku, nagu näiteks sõnas Luftballon ‘õhupall’ või Luftdruck ‘õhurõhk’ või Luftwaffe ‘õhujõud’. Sõnasisese f-i muutumine hv-ks on saksa sõna eesti keelde mugandamisel muuseas tavapärane: Affe > „ahv”, Tafel > „tahvel”, Schafferei > „sahver”, Saft > „sahvt”, Gift > „kihvt”, koffe > „kohv”, paffen > „pahvima” ja nii edasi.

Eesti keeleski on „luhvti” üks tähendusi halva lõhna, haisu või leha kõrval lihtsalt ‘õhk’, nagu näiteks vanades sõnades „luhvtklapp” ja „luhvt­aken”, mis tähendavad õhuakent, ning ka tegusõnas „luhvtitama” ‘õhutama, tuulutama, värsket õhku võtma’.

Aga „luhvt” võib eesti keeles tähendada ka meeldivat lõhna, ja küllap just ses mõttes on sõna kasutatud ennist mainitud ettevõttenimes. Vaevalt et üks luhvti- ja seebiäri kundedele paljast õhku või siis mingit halvasti haisvat kraami tahab müüa, pigem käib kauplemine ikka healõhnaliste asjadega.

Tühise, mõttetu mehe kohta saab muide samuti öelda „luhvt” – või siis „luhvtivend”. Ja sellega seoses meenub mulle kohe üks vene sõna, дух. Venelastel tähendab see muu hulgas samu asju, mida meie „luhvt”: õhku, lõhna, lehka, haisu. Ja kui seda kasutatakse sõjaväes noorsõduri kohta, siis tähistab see enam-vähem sama, mida meie „luhvtivend”: mõttetut kuju, kes on militaarhierarhias paljas õhk.

Kui ma seitseteist aastat tagasi Eesti sõjaväes käisin, pruugiti toda vene sõna sealgi. See oli üks paljudest Nõukogude kroonust päranduseks jäänud slängisõnadest, mis kirjapildis käibis veidi kohandatud kujul: noorsõdur – duhh. Vaat siis ei tulnud pähegi, et vaest noorsõdurit võinuks hoopis luhvtiks nimetada. Saksa värk, ikka etem kui vene oma.