15. märts oli eesti keele jaoks tavalisest argipäevast erinev. Nimelt arutas meie parlament kogu hommikupooliku „oluliselt tähtsa riikliku küsimusena” eesti keele teemat. Seda ei ole varem juhtunud.

Kahtlemata on eesti keel praegu oma staatuse ja kvaliteedi poolest paremas seisus kui kunagi varem: see on Eesti Vabariigi riigikeel, Euroopa Liidu ametlik keel, heal tasemel uuritud, korraldatud, keeletehnoloogiaga toetatud keel; selles keeles antakse haridust, kirjutatakse luuletusi ja romaane ning tehakse filme. Jne. Sellisel kujul funktsioneerivat eesti kirjakeelt on nimetatud sajandivanuse Eesti riigi suurimaks saavutuseks.

Aga ohu märgid on õhus. Turu argument miljonilise kasutajaskonnaga keelt ei toeta, majandushuvid ning keele arendamise ja kasutamise püüded on selgelt vastuolus. Nende vastuolude näiteid ei pruugi kaugelt otsida. Näide kõrgharidusest. Selle valdkonna viimastes arengukavades on juttu küll rahvusvahelistumisest, ent eesti keelt pole mainitud. Juba praegu on Tartu ülikooli õppekavadest 30% ingliskeelsed, mis on rohkem kui Soomes, kõik Tallinna tehnikaülikoolis ja Eesti maaülikoolis kaitstud doktoriväitekirjad on viimastel aastatel olnud ingliskeelsed. Küllap on hästi meeles meie rahvusülikooli eesti mõtteloo professorikandidaatide ingliskeelsed prooviloengud sügisel. Äsja sain teada, et sama õppeasutuse loodusteaduskonna kevadine lõpuaktus oli inglise keeles, kuigi 20 välismaalase kõrval istus saalis 200 eesti üliõpilast.

On meeldiv teada, et haridus- ja teadusministeerium taotleb hariduse jaoks lisavõimalusi ega pinguta „sisemiste ressursside arvelt”. Vähem tähtis ei ole aga see, mis keeles see lisarahastatav teadus ja haridus on.

Eesti riik pole võimalik eestikeelse kõrghariduseta. Keel vajab pidevat hoolt ja on kallis, aga rahast ehk olulisemgi on see, mida me oma keelega oskame ja tahame ning mida peaksime ette võtma.

Lehitsesin hiljuti 1988. a päevalehti, mis olid keeleteemat lõhkemiseni täis. Rahvusarhiivi fotokogust leidsin pilte noortest ja nende loosungitest – „Eesti keelele konstitutsioonilised tagatised!”, „Eesti keel riigikeeleks!”. See näitab, et tähtsates asjades on võimalik jõuda üksmeelele. Tuleb aga selgeks teha, mis on tähtis.

Kui suudame kokku leppida, et eesti keel kuulub tähtsate asjade hulka, oleme astunud esimese sammu. Seejärel tuleb astuda järgmine samm, otsustada, kas valime eesti keele ja koos sellega õppimise ja õpetamise vaeva, kulutused, milleta võiksime ehitada rohkem teid ja maju ja sildu ning maksta suuremaid stipendiume, palku ja pensione. Või loobume keelest, aga saame need teed, majad ja sillad ning võimaluse veeta palmi all ühe nädala asemel kaks. Aga viimaste „hüvede” hind on loobumine aastatuhandete vältel kujunenud eesti keele kaudu toimivast mõtteviisist, loobumine oma esivanemate saavutatust ja lastele võimaluse loomisest ning käegalöömine kohustusele anda oma panus maailma mitmekesisuse säilitamisse.

Kindlasti ei ole arutelu nende valikute üle lihtne, veelgi raskem on valitu järgi käia.