Mulle meeldib lasteaiajuhi amet, kuid üha enam tunnen, et paljusid asju tuleb teha seepärast, et keegi kuskil nõuab. Samas tegemata ka ei saa jätta, sest on oht saada ettekirjutus ning järgmise sammuna juba sunniraha nõue ehk trahv. Kõikvõimalikke regulatsioone ja bürokraatiat on nii palju, et aeg-ajalt tekib tunne, nagu põhitööks ei jääkski enam aega.

Minu esimene kogemus välishindajaga oli kohe esimesel direktoriaastal, kui lasteaeda tuli riiklikku järelevalvet tegema maavalitsuse ametnik, kes oli tõeliselt hea ja arusaaja. Ta sai aru, et olen noor ja roheline ning pigem nõustas kui kontrollis. Koos temaga sai mitu asja, mis olid tegemata või valesti, korda ja tänu talle puudub mul kartus ametnike ees. Et olen elu jooksul töötanud mitmes lasteaias ja juhin praegugi kolme maja, samuti olen sel teemal mõtteid vahetanud kolleegidega, saan paraku tuua ka hoopis teistsuguseid näiteid.

Kus on redeli ohutusjuhend?

Esimene episood. Lasteaeda tuleb tööinspektsiooni inspektor, et kontrollida töökeskkonda, teisisõnu vaadata üle kõik ruumid. Ehkki ta annab oma tulekust paar nädalat varem teada, leidub lasteaias alati midagi, mille eest märkusi teha, sest maja on vana. Ruume läbi käies märkab tööinspektor laos redelit ja küsib kohe, kes ja kui tihti seda kasutab ning kuidas kontrollitakse, kas see on töökorras. Vastus, et iga kord enne redeli kasutamist selle korrasolekut kontrollitaksegi – keegi ei roni ju katkise redeli otsa –, inspektorit ei rahulda. Ta kinnitab, et sellest ei piisa, vaid redelil peavad olema nii ohutusjuhend kui ka seireleht. Kord kuus tuleb redel üle vaadata ja panna allkiri, et kõik on korras.

Seejärel märkab inspektor laos rotimürgi pakendit ja küsib, kas selle kohta on ka sertifikaat. Selle peale tahaks omakorda küsida, kuidas saaks kauplus müüa vahendit, millel puudub sertifikaat. Direktor istubki arvuti taha, toksib sisse rotimürgi nime, leiab vajaliku sertifikaadi ja trükib välja. Õnneks jääb ametnik sellega rahule ja kontrollkäik võib jätkuda.

Kui kõik ruumid on läbi käidud, keskendub inspektor esmaabivahendite uurimisele ning küsib, kas nende hulgas on ka silmadušš, mis on nõutav töökohtades, kus esineb oht võõrkeha või kemikaali sattumiseks silma. Lasteaias ei kasutata muid kemikaale kui puhastusvahendeid ning nendega teevad tööd ohutusalaselt juhendatud täiskasvanud. Kahtlemata on hea olla mitmesugusteks ohuolukordadeks valmis, kuid tundub, et siin minnakse küll nõudmistega üle piiri.

Kuidas kontrollida termomeetreid?

Teine episood. Lasteaia uksest astub sisse veterinaarametnik. Tema ei teata oma tulekust kunagi ette, kui, siis heal juhul kümme minutit enne saabumist. Seetõttu võib juhtuda, et majas pole parajasti kedagi, kes teda kontrollkäigul saadaks. Veterinaarametnik kontrollib põhiliselt kõike toiduga seotut ning teda huvitavadki kõigepealt külmikud. Ehkki mõlemas külmikus on nõuetekohaselt olemas termomeeter, millega iga päev seadme temperatuur fikseeritakse ja seirelehele allkiri pannakse, ei jää ta olukorraga rahule. Ta küsib nõudlikult, kuidas kontrollitakse külmikute termomeetrite korrasolekut, ja annab lugeda seaduse, mis on 14 lehekülge pikk. Selgub, et meil peaks olema veel kolmaski termomeeter. Selle peale tekib kiusatus küsida, kuidas sel juhul kontrollida kontrolltermomeetrit?

Edasi tunneb ametnik huvi kahjuritõrjevahendite vastu, kuigi on talv ning kärbestest ega ka rottidest-hiirtest pole jälgegi. Sellegipoolest käsib ta kööki muretseda liimpüünised, et kahjurite ilmumisel saaks kohe nendega midagi ette võtta. Veel on veterinaarametniku kohus kontrollida, kas töötajad on läbinud toiduhügieeni koolituse, mida tuleb korrata iga kahe aasta tagant. On arusaadav, et tööle asumisel peab see koolitus olema läbitud. Edasine tundub praegu pigem vormi täitmisena, sest tähendab aastast aastasse sama testi tegemist arvuti taga. Nii ei ole võimalik kontrollida, kas testi täitis just see inimene, kes pidi. Asi on pigem formaalne ja toidab koolitusi korraldavate firmade rahakotte.

Miks on toidus liiga palju kaloreid?

Kolmas episood. Helistab terviseameti inspektor ning teatab, et tuleb lasteaeda kontrollima. Koos direktoriga käiakse läbi kõik ruumid, mõnes neist on inspektori arvates liiga umbne. Magamistoas tõmbab ametnik aeg-ajalt sõrmega üle uste ja kapipealsete, veendumaks, et seal pole tolmu. Vahel ta isegi leiab seda, mida otsib. Õpetaja abid on tublid ja koristavad pidevalt, kuid neil on palju muidki kohustusi, millest kõige tähtsam on tegelda lastega. Kuna lasteaias on palju lapsi, kes pidevalt liiguvad, ei saa ruumid kunagi olla päris tolmuvabad. Magamistoas lendub tolmuosakesi voodiriidetelt, rühmades on liivakastid ja muud õppevahendid, mis tekitavad prahti ja sodi. Ka ei meeldi ametnikule riiulitele asetatud toalilled, samuti mööbli teravamad nurgad, mille kinnikatmist ta nõuab.

Menüü puhul uurib tervisekaitseametnik toidu kalorsuse ja toitainete tasakaalu ning tõsiasi, et kalorsus on lubatust pisut kõrgem, muudab ta kurjaks. Ta teatab, et kuna sama probleem esineb juba mitmendat korda järjest, on lasteaed nüüdsest kõrgendatud tähelepanu all. Mida see täpselt tähendab, ametnik ei selgita. Tahaks küsida, et isegi kui tasakaal on paberite järgi paigas, kuidas saab lasteaed garanteerida, et laps seadusega kehtestatud vajaliku toitainete ja kalorite normi ka kätte saab? Nimelt on lasteaias lapsi, kes söövad ainult leiba, ning lapsi, kes söövad ainult kartulit ega võta kastet ja salatit suu sissegi. Osa lapsi sööb isukalt praadi ja võtab veel kolm portsu lisaks, samas kui mõni ei puutugi pearooga, küll aga sööb ära kolm magustoitu. Lapsi lasteaias sööma sundida ei saa ega tohigi, samas ei ole õigust üksnes magustoitu eelistavat last söömata jätta.

Lisaks käivad lasteaias PRIA kontrollid, haridusministeeriumi ja päästeameti instruktorid jne. Samas on igal asutusel, ka lasteaial, kohustus teha kord aastas päästeametile tuleohutuse enesekontrolliaruanne. Mahukas dokument hõlmab neidsamu valdkondi, mida päästeamet kohapeal kontrollimas käib. Kahtlemata on lasteaias turvalisus äärmiselt tähtis, samas jääb arusaamatuks, miks on vaja teha topeltkontrolli. Jääb mulje, et meid ei usaldata.

Hiljuti suhtlesin lasteaiajuhiga, kellele maavalitsuse inspektor tegi paar aastat tagasi ettekirjutuse, kuna lasteaed ei suutnud leida logopeedi. Kuigi lasteaed korraldas korduvalt konkursse, logopeedi ei leitud. Direktor sai logopeedi leidmiseks küll paar korda ajapikendust, kuid lõpuks tahtis maavanem talle määrata trahvi koos 600 euro suuruse sunnirahaga.

Olen käinud paljudes lasteaedades Eestis ja välismaal ning veendun üha enam, et meie lasteaiad on väga heas korras. Mujal füüsilisse keskkonda nii palju ei panustata, selles osas on lasteaiad pigem tagasihoidlikud. Rohkem panustatakse seal inimestesse. Tähtsaks peetakse laste ja täiskasvanute suhtarvu, lapse individuaalset toetamist, tugispetsialistide olemasolu, perevestluste korraldamist, õpetajate ja neid abistavate spetsialistide töötasu jne. Paljudes riikides ei saa lapsed lasteaias süüa. Kas on lasteaiapäev nii lühike, et laps sööbki enne ja pärast kodus, või antakse talle kodust võileivad kotiga kaasa. Lõunaund magatakse enamasti põrandale asetatud mattidel, kus lapsed puhkavad riietega. Õuealad on väikesed ja mänguvahendeid on seal üsna vähe. Samas asuvad ka need lasteaiad Euroopa Liidus, kus peaksid kehtima ühesugused reeglid ja seadused.

Lepime kokku, kuidas asjad peavad olema

Olen märganud, et iga sellise kontrollreidi tulemus sõltub palju sellest, milline üks või teine ametnik inimesena on. On neid, kes suhtuvad asjadesse mõistvalt ja juhivad viisakalt tähelepanu probleemidele ja puudustele, mis on kas nende arvates või seaduses näpuga järge ajades valesti. Leidub aga ka selliseid ametnikke, kes tulevadki vigu otsima, otsekui soovides sel moel oma ametikoha olemasolu ja vajalikkust tõestada. Ja nagu eesti vanasõnagi ütleb: kes otsib, see leiab.

Kummaline tundub seegi, et eri ametkondade ametnikud kontrollivad erinevaid asju. Selle peale tahaks öelda, et palun leppige kõigepealt omavahel kokku, mida kontrollite ning kuidas asjad peavad olema.

Laste kasvatamisel ja õpetamisel on väga tähtis osa sotsiaalsetel oskustel, mille hulka kuulub ka ohtude hindamine ja mitmesugustes olukordades toime tulemine. Me ei saa kasvatada lapsi vati sees ja kõiki ohte ei ole võimalik ette näha, sest muidu süvendame lastes õpitud abitust ja kasvatame „lumehelbekesi”, kes ei oska kõige lihtsamate probleemidega toime tulla.

Lõpetuseks arvan, et meie lasteaedades töötavad tublid ja asjatundlikud juhid ning keegi neist ei riku seadust meelega. Saame aru, et lasteaias on turvalisus väga tähtis ning meid kontrollima saadetud ametnikud teevad oma tööd, seetõttu suhtume neisse mõistvalt. Samas ootame norimise ja vigade otsimise asemel ametnikelt pigem nõu ja abi.