Homme on Tartus Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate konverents. Üks teema on seal noorte osalemine kohalikel valimistel. Oodati ju, et 16-aastased ja vanemad võtavad neist aktiivselt osa. Paraku läks vastupidi – noorte osalus oli napp. Miks? Arvan, et muude põhjuste kõrval ka sellepärast, et ühiskonnaõpetuse ainekavad ja õpikud ei toeta piisavalt õpilastest poliitiliselt aktiivsete ja kriitiliste kodanike kujunemist.

Kui analüüsida ühiskonnaõpetuse ainekavade üldisi põhimõtteid, siis näeme, et pea kõiki hea ja aktiivse kodaniku tunnuseid on mainitud. Samas torkab silma, et ainekava senine struktuur ei võimalda koolis hea kodanikuni jõuda. Probleem on selles, et ainekavasid üles ehitades on unustatud pedagoogika üks olulisemaid printsiipe, mille järgi alustatakse õpet õpilasele lähedasest ja lihtsast ning minnakse tasapisi kaugema ja keerulisema juurde.

Teiste sõnadega: ühiskonnaõpetuse ainekava ei alusta koolidemokraatiast ehk sellest, kuidas saab õpilane olla hea kodanik juba oma klassis ja koolis.

Milline on hea kodanik?

Ajalooliselt on olnud mitmeid hea kodaniku mudeleid ja tema aktiivsuse tasemeid. Kõige madalam tase on olnud nn truu alama mudel. Selle järgi täidab hea kodanik seadusi, maksab makse ja osaleb valimistel. Paljud poliitikud ainult selliseid kodanikke tahavadki.

Kuid sellised kodanikud võivad olla väga piiratud. Heinrich Mann on selliseid alamaid kirjeldanud oma 1914 ilmunud romaanis „Der Untertan” (eesti keeles „Truu alam”, avaldatud 1961). Niisugused kodanikud ei suuda teha valimistel ratsionaalseid otsuseid, sest see eeldab põhjalikke teadmisi ja analüüse. Suur osa neist otsustab üsna piiratud tegurite nagu näiteks valimisreklaamide mõjul.

Järgmisel tasemel on ühiskondlikult aktiivsed kodanikud, kes osalevad eri ühendustes ja diskussioonides. Eesti ainekava ja mõned õpikud (näiteks Anu Tootsi õpik põhikoolile, 2014) rõhutavad osalust kohalikul tasandil ja kohalikel teemadel. See iseloomustab sotsiaalselt aktiivset kodanikku. See on kahtlemata vajalik kodanike sotsiaalsete ja poliitiliste oskuste arenguks, kuid sellega ei peaks piirduma.

Järgmine tase on poliitiline aktiivsus, mis seostub ka riigi tasandiga. Arutletakse poliitilistel teemadel ja hinnatakse juhtivate poliitikute ja riiklike institutsioonide tegevust. See on vajalik asjatundlikuks osavõtuks riigikogu valimistel.

Gümnaasiumi ainekava (GRÕK) kirjutab: kodanikke kaasatakse avaliku võimu teostamisele ja neile antakse võimalusi seda mõjutada (GRÕK 2011, lisa 5, lk 20). Seda ideed võib leida ka Anu Tootsi põhikooliõpikust. Kodanikuühendused „piiravad, kontrollivad ja tasakaalustavad riigivõimu” (Toots 2014, lk 44). Heiki Raudla analüüsib oma gümnaasiumiõpikus meie madala valimisaktiivsuse põhjuseid ja soovitab esindusdemokraatiat laiendada.

„Kodanikuorganisatsioonid osalevad [st peaksid osalema] seaduseelnõude ja poliitika väljatöötamisel ja avaldavad [peaksid avaldama] oma seisukohti valitsuse poliitika kohta” (2009, lk 87).

Osalusdemokraatia – mis see veel on?

Eesti riigis ongi esindusdemokraatiat täiendatud osalusdemokraatiaga. Riigikogu ja valitsus küsivad regulaarselt rahva arvamust portaali www.osale.ee kaudu. Neid osalemisvõimalusi aga ainekavad ja enamik õpikuid ei maini. Ainekavades (2011) ja viimastes õpikutes ei ole osalusdemokraatia mõistetki.

Poliitilise aktiivsuse kõrgem tase on avaliku võimu esindajate tegevuste jälgimine, kontrollimine ja kriitiline hindamine. Kui kriitilised kodanikud märkavad vigu või koguni kuritarvitusi, siis peaksid nad neile juhtumitele reageerima. Kõigepealt peaks saatma kriitika asjaosalistele endile, et nad saaksid ennast ise parandada. Kui see ei anna tulemusi, siis võiks kasutada avalikke mõjutamise võimalusi sotsiaalmeedias või ajakirjanduses.

Eesti ühiskonnaõpetuse ainekavad ja enamik õpikuid ei kirjuta otsesõnu, et hea kodanik peaks olema kriitiliselt analüüsiv ja sotsiaalselt reageeriv. Seda ei tee ka Heiki Raudla õpik gümnaasiumile, kuid selles on eraldi teemana demok­raatia kriitika (2009, lk 50–53), kus mainitakse selliseid nähtusi nagu poliitbroilerid ja partokraatia. Selle õpiku töövihikus (Tarmo Siilaberg, Madis Somelar ja Kadri Ugur, 2011, lk 44–45) lastakse õpilastel nende nähtuste üle ka arutleda.

Põhikoolis peaks kujunema sotsiaalselt aktiivne kodanik, kes toimib agaralt vähemalt kooli tasandil näiteks õpilasorganisatsioonides, kuid 9. klassi õpilased peaksid valima minekuks piisavalt tundma ka kohaliku omavalitsuse probleeme. Gümnaasiumis peaks olema peamine poliitiliste teadmiste ja oskuste arendamine, milleks annab praktilisi võimalusi Eesti õpilasesinduste liidu tegevuse jälgimine ja selles osalemine.

Põhikooli ainekava. Põhikoolis peaksid ainekava ja õpikud kirjeldama ja põhjalikult analüüsima eelkõige oma kooli demokraatiat. Töövihikud peaksid võimaldama harjutada poliitilist suhtlemist ja mõjutamist. Seoses kohaliku taseme valimiste vanusepiiri langetamisega saavad põhikoolilõpetajad juba osaleda kohalikel valimistel. Seega peaks ühiskonnaõpetus neid selleks ette valmistama. Paraku pole ainekavasid kodanikuaktiivsuse eesmärkidest lähtudes struktureeritud.

Õppija areng läbib kõigepealt selliseid keskkondi nagu perekond, kool, vabatahtlikud ühendused ja kohalik kogukond. Ühiskonnaõpetuse struktuur peaks neid tasandeid järgima ning jõudma lõpuks kesksete poliitiliste ja muude institutsioonideni. Kahjuks pole ainekava koostajad neid pedagoogika printsiipe – lähemalt kaugemale ja lihtsamalt keerulisemale – arvestanud.

Ka põhikooli kolmanda kooliastme ainekava (PRÕK, lisa 5, lk 30–32) struktuurid on eklektilised ega vasta kodaniku sotsiaalse ja poliitilise arengu astmetele ja valdkondadele. Ainekava terminid väldivad sotsiaalseid vastuolusid, ebavõrdsust ja ebaõiglust. Üldse ei ole selliseid mõisteid nagu hierarhilised organisatsioonid ja võim.

Võimu, allumist ja vastupanu küll mainitakse gümnaasiumi ainekava normatiivses osas (lk 20), kuid neid mõisteid ei avata ja neid pole ka sisukorras. See on kontseptuaalne probleem. Põhikooli tasemel peaksid noored neid nähtusi ja mõisteid vähemalt teadma, kuid gümnaasiumiastmes peaksid nad neist mingil määral ka aru saama.

Gümnaasiumi õppekava. Gümnaasiumis peaks ühiskonnaõpetust käsitlema kõige põhjalikumalt (GRÕK 2011, lisa 5). Kuna eesmärk on aktiivne kodanik, siis peaks alustama inimese ja ühiskonna, kodaniku ja riigi mõiste kõige üldisemast sotsiaalteaduslikust määratlemisest, kuid neid termineid aine sisu ega selle eesmärkide-õpiväljundite kirjeldustes pole. Aine sisukorras on olulisi mõisteid, nagu sotsiaalne struktuur, ebavõrdsus ja ebaõiglus, kuid õpiväljundite osa ei taotle üldse nendest mõistetest arusaamist (GRÕK 2011, lisa 5, lk 23).

Ainekava normatiivses osas mainitakse küll võimu, allumist ja vastupanu (lk 20), aine sisukorras neid enam aga ei ole (lk 23). Kuid hierarhilised organisatsioonid ja võim on sotsiaalse ebavõrdsuse ja võimaliku sotsiaalse ebaõigluse alus. Võrdluseks, Soome gümnaasiumi ainekavas (2003) on võim üks viiest poliitika üldteemast ja selle all käsitletakse ka riigi institutsioone. Kui selliseid mõisteid ei kasutata, siis ei saa kriitiliselt hinnata ka selliseid hierarhilisi organisatsioone ja institutsioone.

Niisiis ei ole meie viimaste ainekavade koostajad õppijate arengu pedagoogilisi printsiipe eriti arvestanud. Eesti esimeste riiklike õppekavade (1928 ja 1930) autorid seda siiski tegid. Seda tegid ka esimese sõjajärgse põhikooli „Kodanikuõpetuse” autorid Ilje Piir, Sulev Valdmaa ja Inger Kraav (1993). Niisiis ei soodusta põhikooli ja gümnaasiumi ainekavad poliitiliselt aktiivsete (osalevate) ja kriitiliste kodanike kujunemist. Samuti takistavad need kavad valimistel ratsionaalsete valikute tegemist, valitsevate erakondade, valitsuse ja riigikogu tegevuse hindamist.

Ainekavad on aga kinnitanud valitsus riigi tasandil ja õpikute koostajad peavad neid arvestama. On raske kirjutada õpilaste demokraatlikku arengut toetavaid õpikuid, kui ainekava struktuur on väga eklektiline ega järgi ainekava peamist eesmärki.