Täpselt aasta tagasi eetsin siin veerus velmata sõnu „eetma“ (ette panema, ettepanekut tegema, välja pakkuma) ja „velmama“ (taaselustama, reanimeerima). Seekord eedan velmata sõna „välmima“.

„Välmima“ (välja mõtlema, välja töötama) on sarnaselt sõnaga „eetma“ meie südikaima keeleuuendaja Johannes Aaviku tehistüvi, saadud arvatavasti 1924. aastal ühendi „välja mõtlema“ kokkusulatamise teel. Niisiis on „välmima“ ka ise välmitud, see tähendab välja mõeldud sõna, mitte põlis- või laenkeelend.

Aga kus seda sõna kasutada sünnib? Mida on ülepea võimalik välmida? Sõnu, muidugi. Isegi terveid keeli, näiteks Martin Schleyer välmis 19. sajandi lõpus volapüki, mille 20. sajandi algul tõrjus kõrvale Ludwik Zamenhofi välmitud esperanto. Ent ka muud näited ei nõua teab mis peamurdmist: „Tüdrukud välmivad uusi kleidilõikeid“, „Poisid välmivad sõjaplaani“, „Kirjanikule meeldib õuduslugusid välmida“, „Jack London ja Mark Twain on välmitud nimed“, „Sumerid välmisid ratta ja hiinlased välmisid paberi“, „Seersant välmis karistusi kiiremini kui noorsõdurid kelmusi“.

Tegusõnaga „välmima“ samasse sõnaperre kuuluvad tuletised „välme“ ja „välming“ (väljamõeldu, väljamõeldis) ning tegijanimedena „välmija“ ja „välmur“ (väljamõtleja, leidja). Tõstkem needki lauseisse: „Poliitiku välmed ei veennud enam kedagi“, „Bikiinid on prantslase Louis Réardi välming, seevastu T-särgi välmija ei ole täpselt teada“, „Parimate naljade välmurid said rahalise auhinna“.

Et „välmima“ ja selle tuletised on lahedalt lühikesed, on nende osalusel mõnus moodustada ka liitsõnu. Näiteks kirjamees Kalle Kurg on 1974. aasta 2. mai Sirbis ja Vasaras vastandina „faktikirjandusele“ välja pakkunud – eetnud! – sõna „välmekirjandus“ ning siin-seal on leidnud kasutust ka „välmsõna“ välja mõeldud sõna tähenduses.

Oldagu nüüd ainult valvsad, et nood kolm sõna – „eetma“, „velmama“ ja välmima“ – ning nende tuletised omavahel segi ei hakkaks minema …