Olen suur vabakasvatuse pooldaja, aga mitte vale vabakasvatuse propageerija.

 

Südamega loll on ilma mõistuseta

sama õnnetu kui mõistusega loll ilma südameta.

Fjodor Dostojevski

 

Vanemad veedavad väga palju aega tööl, et võimaldada oma võsukestele kõike, mida nad soovivad. Lapsevanemad on öelnud ka seda, et kooli üks funktsioon on õpilaste kasvatamine: „Mina olen tema valmis meisterdanud, las lasteaed ja kool vorbivad temast minu tellimuse alusel inimese.“

Lasteaednik ja õpetaja on tänapäeval surutud sageli teenindaja rolli, mida nad aga ei tohiks olla. Lapse iseloom areneb välja juba nelja esimese eluaastaga, seega on kõige tähtsamad tema esimesed eluaastad. Just siis lubatakse lastel teha kõike, mida nad tahavad, kuna „nad on ju veel väiksed“.

Neid ei karistata. Siiski peaks just siis neid tõsiselt arendama ja kasvatama. Bioloogilise objektina kasvab ka inimeseloom, kui talle anda piisavalt toitu, mõni tükk riiet selga ja tagada peavari. Inimese kasvamist saab mõõta kaalu ja sentimeetriga, sest tegemist on kvantitatiivse muutusega. Aga arendamine on bioloogias kvalitatiivne protsess, mida on raske mõõta. Et lapsest areneks inimene, nõuab vanematelt palju aega, kannatust, lapse ärakuulamise oskust, armastust jne. Seega lasteasutuses on kasvataja eelkõige kokk ja arendaja ikkagi kasvataja-õpetaja.

Kodus peab lapsevanem täitma mõlemat ülesannet. Last tuleb kasvatada sünnist alates, mitte loota koolile või sellele, et küll elu kasvatab, sest kasvatusel ja kasvatamatusel on väga suur vahe, mida ei taheta märgata.

Vaba kasvatus ja vabakasvatus

Üsna sageli karistab noorem põlvkond oma last sellega, et lapsevanemail puudub igasugune arusaam lapse arendamisest-kasvatamisest, süsteem ja piiritletud lähenemine sellele. Sageli nimetavad vanemad seda lapse vabalt kasvatamiseks, mille vanem põlvkond sageli õigustatult ka vaidlustab.

Praeguseks on ühiskonnas võetud laialdaselt kasutusele vabakasvatus. Me ei saa panna võrdusmärki vabakasvatuse ja kasvatamatuse vahele, kuid piir nende vahel on siiski küllaltki õhuke. Õige vabakasvatus on piire seadev suunav kasvatus, kus laps on enam-vähem võrdne partner, kellega arvestatakse, aga kellel ei lasta endale pähe istuda.

Vaata vastsündinud inimlast, kassi- või hülgepoega – kui armsad ja süütud, lausa ise tikuvad kaissu! Iga väike elu alustaja siinses ilmas on oma olemuselt süütu ja süüdimatu. Ometi ei sünni keegi ilma valge lehena, nagu see näiliselt tundub, vaid sellele lehele on aastatuhanded kirjutanud oma pärilikkuskoodis ka palju seda, mis seal võiks olemata olla või mida võiks seal rohkem leiduda.

Üks imeline nähtus on inimese tahe ja tahtmine, mida pärilikkuses on vist üsna vähe leida ja mis tuleb igal inimesel elukaares endal avastada. Loomadele on loodus andnud igasugused instinktid ja oskused, inimesele aga vaba tahte ning avastamisrõõmu minna tippu, ringiratast või otse elu maanteekraavi.

Tundub, et iga tahtmine siin ilmas on kammitsetud kolmest tahust: motiveeritus ja tung olla edukas; moraal ja kehtestatud käitumisnormid, mis seda piiravad; loovus, mis sageli viib kehtestatu eiramisele ning stereotüüpide lõhkumiseni (üks mees avastas aatomi ja teine leiutas aatomipommi). Kõiki neid külgi ühendab ja kroonib tahteline tegu, mis annab inimesele kas positiivse või negatiivse kogemuse. Kõik need küljed peidavad endas nii nähtavaid kui ka nähtamatuid karisid, mis võivad elulaevukese ka suhteliselt ilusa ilmaga põhja ajada.

Samas on igal inimesel, rahvusel, rahvusrühmal, kultuuril ja ajastul omad tahtmised, mis ühele või teisele kõrvaltvaatajale võivad täiest absurdse ja naeruväärsena näida. Ometi oleme vanematena lapse silmis nende nähtuste kandjad. Iga laps (muide, ka loomalaps) hindab ja jälgib oma vanemate tegemisi, oodates objektiivseid hinnanguid oma tegemistele.

Arvan, et esimene selline lapsele absurdne tahteakt on poti peal käimise rituaali omandamine. Lapse mõtetes ja sisekõnes näeks see välja umbes selline: ühel päeval tirivad vanemad sinu püksid maha ja suruvad su mingi plekist või plastikust plännergu peale ja ise kordavad särasilmil: äh, äh, äh … Taevas, tule appi, milline vägivald ja ahistamine! Ja üldse, miks peaksin ma potil käima hakkama, kui püksi laskmine läheb iga kuuga üha soojemaks kuivemaks ja turvalisemaks? Teate, kallid vanemad, istuge ise oma potile.

Siis hakatakse nõudma teretamist, keelatakse söögilaua taga puuksutamine, söögi ajal röhitsemine ja rääkimine, sunnitakse mingisuguse jabura lusikaga toitu suhu ajama (peoga läheb ju poole kiiremini!), millele hiljem lisanduvad veel kahvel ja nuga. No kuulge, igal asjal on oma inimlik piir!

Seega on lapse ja vanemate tahtmised sageli vastandlikud. Meile jõudnud ameerikalik lapse ahistamise hirm ja meie tänavapildis lokanud „karu näeb“ reklaamid mõjuvad eelkõige nendele vanematele, kes otsivad õigustust lapse kasvatamise vastutusest kõrvale hiilida, või siis vastupidi, tahavad oma lapsele kindlustada muretu „roosa lapsepõlve“. Last kardetakse isegi lasteaeda panna, sest mida ta seal ikka õpib – kaklemist, ropendamist ja jumal teab mida veel. Ja kõige hullem, teda lausa sunnitakse seal päeval magama ning hommikuti tatraputru sööma!

Vabakasvatuse põhimõte ongi, et lapsed jäetakse rahule, aga neid ei jäeta üksi. Nad on ikkagi vanema valvsa pilgu all. See on ühine maailma tõlgendamine, sügav lugupidamine lapse ja temas peituvate võimete vastu. Ei suruta oma soove ja täitumata unistusi lapsele peale, vaid lastakse lapsel ise oma elu rajada.

Vanemad on nagu nende teejuhid ja lapsed saavad end vabana tunda. Neid ei sunnita teatud käitumisraamidesse, nad saavad olla vabad ja õnnelikud ja ise oma elu üle otsustada.

Kui laps komistab, siis las kukub ja lööb põlve ära. Järgmine kord teab omaenese kogemusest, et tuleb jalge ette vaadata, muidu saab jälle haiget.

Sotsiaalne beebi

Viisakuse ja heade kommete õpetamine lastele vähendab vanemate muret laste sõnakuulmatuse, arglikkuse ja ettevõtlikkuse puudumise pärast. Sellised lapsed saavad paremini hakkama lasteaias ja koolis, on oodatud pea igasse seltskonda ning oskavad hinnata elu väärtusi.

Inimesel on kolm vanust: astronoomiline algab sünnihetkest ja on fikseeritud kõikides tähtsates isikutunnistustes; bioloogiline sõltub inimese kehalisest ja vaimsest võimekusest ning sotsiaalsest seisundist; sotsiaalse vanuse omistavad sulle võõrad inimesed, kes sind ei tunne ega tea.

Ebaloomulik on, kui paarikümneaastane inimene käitub nagu 3–4-aastane, ja seda just põhjusel, et teda ei ole õpetatud inimlikult käituma ehk sotsiaalselt kohanema ning teistega arvestama. Samas on tema vaimse tervisega kõik korras – tõeliselt sotsiaalne beebi.

Pätikultuur

Viimased 10–15 aastat käib üks epideemia mööda Euroopat ja Ameerikat – kasvatamatus ehk pätikultuur. Laste- ja noortekambad hulguvad tänavail, tülitades kaasinimesi, kiusates väikseimaid, pommides raha või asju. Vähimagi käitumiskultuuri, viisakuse, austuseta teiste vastu on sellised lapsed õpetajaile nuhtluseks. Vanemad aga süüdistavad laste puudustes just kooli. Pätikultuur on 1960. aastatel levima hakanud vabakasvatuse vili, mis eiras varasemate põlvkondade lihtsat reeglit: last kasvatatakse 3.–4. eluaastani, hilisem on tehtu jätkamine või vigade parandamine.

Kasvatamatusest tingitud aktiivsus- ja tähelepanuhäireid esineb ligi 30% õpilastest. Vale vabakasvatus on andnud meile hapud viljad ja üha enam tuleb kooli lapsi, kelle käest ei olegi kodus midagi nõutud, kellel ei ole olnud vastutust ega kodutööde tegemise kogemust. Lapsele on kõige suurem karistus see, kui temaga ei tegelda. Kõike tuleb lapsele õpetada, olles ise eeskujuks, ja seda nii sõnade kui ka tegude kokkulangemises, mitte lahususes.

Praegust ühiskonda ja nooremat populatsiooni vaadates jääb suu lihtsalt lahti. Noortel ei ole mingit kasvatust ega austust. Nad ütlevad vanematele, mida hing ihkab, ja teevad mida tahavad. Puudub austus ka õpetajate ja võõraste vastu. Nad ropendavad tänavatel, vandaalitsevad ja laamendavad riigi vara kallal, lõhkudes tänavavalgustust ja prügikaste. Nad joovad ja suitsetavad ning seda peetakse igati normaalseks.

Vale vabakasvatus ehk tegelikult kasvatamatus – või vanemate vale arusaam sellest – kannab üha suuremaid ja kibedamaid vilju. Ropendamine – seda eelkõige eesti teismeliste ja eriti tüdrukute seas – on nii tavaline, et seda ei panda tähelegi. Käige lahtiste silmade ja kõrvadega mööda Tallinna tänavaid, viibige ühistranspordis või noorte kogunemiskohtades. Ka mõne aasta eest tehtud uurimus näitas, et kõige ropuma suuga on just teismeline eesti tüdruk.

Ropendamise põhjusi ühiskonnas ei tasu enam uurida, sest sel teemal korraldasid pea viiskümmend aastat kestnud uuringu jaapanlased. Jaapani teadlased väitsid, et mida sügavamas kriisis on ühiskond või mingi sotsiaalne grupeering, seda rohkem seal ropendatakse või kasutatakse vaimset vägivalda (sildistamine, tühjade juttude levitamine, anonüümsed kaebused jne). Järelikult on Eesti ühiskond tervikuna moraalses kriisis või selle lävel.

 

---

Sotsiaalse beebi tunnused

 

TUUMTUNNUSED:

• ei saa aru, mis on õige ja mis vale käitumine,
• eakohase käitumise märgatav mahajäämus,
• tavareeglite eiramine,
• haiglaslik jonn,
• halb läbisaamine oma eakaaslastega.

 

PSÜÜHIKA NÕRGAD KÜLJED:

• igasugune korraliku käitumise nõue,
• tema käitumist õigustava või toetava kontakti puudumine,
• üksiolek.

 

KAASNEVAD TUNNUSED:

• eaga suurenev manipulatiivsus,
• süüdimatus,
• häbitunde puudumine,
• tahte- ja tähelepanuhäired,
• süvenevad õpiraskused,
• agressiivne käitumine,
• vulgaarne käitumine.

 

MIDA TEHA?

• Hakata oma lapsele vanemaks ja lõpetada „kanaema mäng“.
• Lõpetada teiste süüdistamine, ja seda eelkõige lapse kuuldes.
• Analüüsida lapse tegusid.
• Olla eeskujuks, ja seda järjepidevalt (tea, et lapse muutumine positiivse käitumise suunas võtab aega vähemalt kaheksa kuud).
• Tunnustada ja karistada õigesti ja õiglaselt.
• Tunda huvi lapse sõprade vastu.
• Aidata leida lapsel tõeline hobi või kiindumus ja toetada seda valikut.
• Tunda huvi, millega laps tegeleb arvutis.
• Võtta ette ühistegevusi.