Vana nali, et kingsepal pole kingi jalga ja rätsepal riideid selga panna. Sama loogikaga võttes pole õpetajal häid hindeid kooliajast ette näidata.

Loomulikult pole ma nii naiivne, et arvata, nagu näitaks kõrge keskmine hinne kellegi headust või madal keskmine hinne halbust. Tean, et gümnaasium on üks ja ülikool hoopis teine keskkond. Kõrge keskmise hinde tagaajamisele võib minugipoolest eelistada ka eriti silmapaistvaid tulemusi ühes kitsas valdkonnas.

Tean, et tööandjad ei küsi: „Ja mis sul gümnaasiumis matemaatikahinne ka oli?“ või „Mitu punkti sa 15 aastat tagasi inglise keele riigieksamil said?“ Nad ei küsi isegi seda, milline hinne bakalaureuse- või magistritöö eest saadi.

Ehkki keskmine hinne pole võib-olla tõesti suurem asi näitaja, on õpetajaametiga teised lood. Head hinded on koolis väärtus. Ainult nende eest jagatakse gümnaasiumi lõpetamisel kuld- ja hõbemedaleid. Õpetajad on need inimesed, kes loovad koolis hästi õppimist ja kõrgeid hindeid väärtustava keskkonna. Õpetajad on need, kes motiveerivad õpilasi headele hinnetele õppima.

Õpetaja, kelle tunnistuselt vaatavad vastu kolmed, kõlab kui ahelsuitsetaja, kes hõljuvate suitsurõngaste puhumise vahele räägib suitsetamise kahjulikkusest. Ma kujutan küll ette, kuidas endine vang on õige inimene rääkima seaduskuulekuse mõistlikkusest. Samuti tundub omal kohal olema endine narkomaan, kes kutsub üles narkootikume vältima. „Täitke seadust ja ärge kasutage narkootikume, muidu ootab teid samasugune saatus kui mind!“ saavad nad kasvõi kooris öelda.

Katsuge vangi või narkomaani rollis kujutleda madala keskmise hindega õpetajat. „Õppige paremini, muidu ootab teid samasugune saatus kui mind – teist saab õpetaja!“ See, kes räägib õppimise ja hariduse olulisusest, peab olema seda ka ise oluliseks pidanud.