Välismaal õppivaid noori Eesti muusikuid kuuleb aeg-ajalt musitseerimas ka kodupubliku ees. Berliini Hanns Eisleri nimelise kõrgema muusikakooli magistrant, viiuldaja Robert Traksmann (23) astus enne jõule solistina üles Tallinna Kammerorkestriga kontserdisarjas „Talendid kodus“ Mustpeade majas, kus ta esitas Mozarti viiulikontserdi nr 4 D-Duur, mille publik sooja poolehoiuga vastu võttis. Samuti mängis ta orkestri koosseisus aastalõpukontsertidel Tallinnas, Jõhvis ja Tartus.

 

Kuidas te viiulimängu juurde jõudsite? Tekkis see soov endal või suunasid vanemad?

See oli ikka minu enda soov ja ilmselt sai määravaks isa eeskuju. Kui ta kodus viiulit harjutas, olla ma seisnud, jälginud nooti ning vaimustunud noodipildist. See meenutas mulle neljarattalisi vaguneid, tahtsin ka neid vaadata ning nende järgi mängida. Päris alguses sain endale isemängiva plastmassviiuli, millel tuli vaid poognat õiges rütmis liigutada, ja sünnipäevalaul juba heliseski. Oma päris esimese viiuli sain nelja-aastaselt ja sealt edasi läks kõik kuidagi loomulikult. Ega mu vanemad väga tahtnudki, et ma Tallinna muusikakeskkooli lähen. Tegin selle otsuse ise, sest mulle meeldis viiul ja parimad sõbrad olid juba muusikakeskkoolis ees. Olin kindel, et see on ka minu jaoks parim kool.

Teie peres on kõik muusikud.

Tõepoolest, nii isa kui ka ema poolt. Minu vanaisa Mart Traksmann oli kauaaegne ERSO viiuldaja. Mu vanaema Liina Traksmann töötas kuni pensionile minekuni muusikakeskkoolis klaverisaatjana ning arvan, et ta on praeguseni minu kõige suurem fänn. Emapoolne vanavanaema Olga Lund oli laulja ja Estonia teatri solist. Tema poeg ja minu vanaonu Jüri Gerretz oli omal ajal Eestis prominentne viiuldaja, Tallinna Trio liige ja Tallinna konservatooriumi viiuliprofessor. Praegu on ta pensionil ja elab Soomes. Minu ema Marrit Gerretz-Traksmann on pianist, kammermuusik ning pedagoog EMTA-s ja muusikakeskkoolis. Isa Harry Traksmann on hinnatud viiuldaja, Tallinna Kammerorkestri kontsertmeister ja EMTA viiulipedagoog. Ka minu nooremad kaksikutest vennad õpivad muusikakeskkoolis. Naljaga pooleks võib öelda, et oleme üsna üheülbaline seltskond.

Kes oli teie esimene õpetaja?

Esimene õpetaja oli Tiiu Peäske. Hakkasin tema juures tundides käima nelja-aastaselt ja ta oli mu õpetaja muusikakeskkooli lõpuni. Esimene õpetaja ongi kõige tähtsam. Pilli õppimine nõuab pidevat harjutamist ning suurt süvenemis- ja keskendumisvõimet, kuid kasvueas last on keeruline päevast päeva rutiinse tegevuse juures hoida. Tiiul on eriline anne leida üles igaühe tugevad ja nõrgad küljed ja muuta pilli õppimine meeldivaks. Ta oskab õpetada mänguliselt: mul oli viiulipäevik, kuhu ta kirjutas järgmise tunni ülesanded ja vahel joonistas midagi toredat. Kui olin olnud eriti tubli, kirjutas ta sinna rasvaselt suure viie, aga kui ma polnud üldse tubli, siis vaevunähtava punktiirjoontes kahe. Ta võttis kõiki oma õpilasi natuke nagu oma lastena, pani meist kokku ansambleid, korraldas jõulupidusid. Klass hoidis väga ühte.

Kas teil on olnud veel õpetajaid?

Isast oli juba juttu. Isa on mulle väga palju andnud ja aidanud, aga teinud seda delikaatselt ja kuidagi märkamatult suunates, mitte jõuliselt sekkudes. Minu muusikamaitset on kahtlemata mõjutanud ka ema. Kindlasti on olnud minu arengus oluline roll muusikakeskkooli aegsel klaverisaatjal Kai Õunapuul ja mulle orkestrimängu tutvustanud Toivo Peäskel. Veel üks oluline inimene, kes on mulle palju nõu andnud ja kaasa elanud, on vanaonu Jüri Gerretz. Peaaegu iga kord, kui ta meile tuleb, kasutan juhust ja mängin talle midagi ette.

Olite lapsena tihti vanematega proovis ja esinemisel kaasas.

Jah. Ema ja isa mängisid sel ajal koos tšellist Kaido Kelderiga Uus Tallinna Trios. Käisin alati nende kontsertidel ja mulle meeldisid need väga. Praeguseni on klaveritrio üks mu lemmikmuusikažanr. Hakkasime klassivendade Rasmus Andreas Raide ja Marcel Johannes Kitsega juba 9-aastaselt trios mängima ja see koostöö kestab praeguseni.

Üks hea võimalus klassikalist muusikat ja muusikuid tutvustada on paljude arvates „Klassikatähtede“ saade. Kas teie pole selles saates käinud?

Ei ole, kuigi paljud mu head sõbrad on. Arvan, et kui pala ettevalmistamiseks antakse nädal aega ja teise muusikuga kohtutakse esmakordselt alles laval, on tulemus paratamatult poolik. See on pigem sõu, mis ei sarnane sellega, mida tegelikult teeme. Loomulikult on sellisest tulest ja veest läbi minna muusiku jaoks suur väljakutse, kuid usun, et see pole ainus moodus inimesi kontserdisaali tuua. Klassikalist muusikat ei peaks võtma kui meelelahutust, pigem on see meelt liitev ja mitmetasandilise tundemaailmaga muusika, mis nõuab kuulajalt teatavat ettevalmistust. See aga tähendab, et kuulajat peab kasvatama juba maast madalast.

Kui oluline on juba õpingute ajal saada esinemiskogemus?

Väga oluline. See annab julguse ja kindluse lavale minna. Tallinna muusikakeskkoolis õppimise ajal saime väga palju esineda, millel on suur väärtus. Sellises väikeses riigis nagu Eesti on noortel muusikutel palju rohkem võimalusi sattuda suure kontserdisaali lavale ja mängida koos professionaalidega kui Saksamaal. Et seal mõne orkestriga koos mängida, peab oskuste tase olema väga kõrge. Aga esinemiskogemusteta on oskusi selle võrra vähem. Need asjad on pöördvõrdeliselt seotud.

Ometi läksite õppima Saksamaale, mitte ei jäänud Eestisse. Miks?

Eestis võib kergesti juhtuda, et kui juba mingil tasemel pilli valdad, võid hakata end liiga hästi tundma oskustega, mis pole veel üldse välja kujunenud ja arvestataval tasemel. Kui ei tea, mis mujal maailmas toimub, võib selline pettekujutelm tekkida. See oli üks põhjus, miks tahtsin ära minna ja ennast proovile panna. Seda ma ka sain. Piltlikult öeldes ronisin siit ülemiste redelipulkade pealt sinna kõige alumise pulga peale rippuma. See ei olnud ka emotsionaalselt üldse lihtne. Tuli päris palju pingutada, et ree peale püsima jääda ja mitte maha kukkuda.

Õpite Berliinis Hanns Eisleri nimelises kõrgemas muusikakoolis professor Kolja Blacheri klassis. Kas läksite sinna kooli või õpetaja pärast?

Läksin Kolja Blacheri pärast. See on üks koht, kus isa mind mõjutas. Ta oli Kolja Blacheriga kokku puutunud, teda esinemas kuulnud ja soovitas mul minna tema juurde õppima. 2014. aasta juunis tegin sisseastumiseksamid ja sain kooli sisse. Muide, Kolja Blacher tegutseb endiselt ka solistina. Eestis näeb teda esinemas juba 2. märtsil koos Tallinna Kammerorkestriga sarjas „Tippsolistid“.

Võrrelge palun muusikaõpet Saksamaal ja Eestis.

Saksamaa mudel on pigem rakenduskõrgharidus. Põhifookus on erialal ja teooriaainete koormus selle võrra väiksem. Bakalaureuseõpe kestab seal neli aastat ja lõpueksam oli äärmiselt mahukas. Eelmisel suvel tegin paralleelselt nii lõpueksameid kui ka sisseastumiseksami magistriõppesse, nii et terve suvi läks eksamite tähe all. Magistriõppes, mis kestab kaks aastat, on endiselt põhirõhk pilli õppimisel. Lõpetamiseks tuleb teha lõpueksam, panna kokku pooleteisttunnise kontserdi kava ja kirjutada lõputöö.

Oma muusikaakadeemias õppivate sõprade pealt näen, et neil jääb ajast puudu, et viimistleda oma pillimänguoskusi. Eestis nõutakse liiga palju kõike muud. Aga kui eesmärk on saada heaks pillimängijaks, on vaja tundide viisi harjutada. Eestis pannakse jälle rohkem rõhku muusikaajaloole ja -teooriale, Saksamaal on need kõrgkoolis üsna algelisel tasemel. Inimestel, kellel pole sellist muusikabaasi, nagu mina Eestis muusikakeskkoolist sain, võivadki mingid asjad selgusetuks jääda. Muusikas on aga seosed äärmiselt tähtsad.

Mida olete oma õpetajalt Kolja Blacherilt kõige rohkem õppinud?

Ausust ja otsekohesust. Tema jaoks on latt alati 100% peal, kõik, mis jääb alla selle, ei ole piisav. Kusjuures ta nõuab maksimumi mitte ainult õpilastelt, vaid ka iseendalt. Pärast teist bakalaureuseaastat oli raske hetk, vaheeksamil kukkus mu klassivend läbi ja mina sain kõige halvema hinde. Siis oli meil temaga keeruline vestlus: kui tahad selles koolis käia, pead pingutama. Surusin hambad risti ja võtsin ennast kokku.

Leian, et hea õpetaja ongi see, kes keskendub ka probleemidele ja vigadele. Õpilase jaoks ei ole see meeldiv, kuid kokkuvõttes on sellest kõige rohkem kasu.

Õppides tuleb olla paindlik ja mingis mõttes ka alandlik. Peab usaldama õpetajat ja olema valmis katsetama seda, mida ta pakub, et saada vahendid, mille abil minna tulevikus enda valitud suunas.

Kui tähtsad on viiulimängu puhul tehnilised oskused ja kui palju see, mida õppida ei saa?

Selle kohta tõi professor Blacher tabava võrdluse esimestes tundides. Ta ütles, et võib kirjutada kas või kõige kaunimat luulet, aga kahjuks ei saa keegi seda lugeda, kui kirjutaja käekiri on nagu varesejalad. Ühesõnaga, kunstiline väljendus eeldab käsitöömeisterlikkust. Et viiulimänguga leiba teenida, on esmatähtis omandada tehnilised oskused: ilus toon ja vibrato, štrihhid jne. Isikupära peab igaüks ise otsides ja katsetades üles leidma. Selles on minu praegune õpetaja jätnud oma õpilastele vabad käed.

Millal hakkasite tundma viiulit mängides naudingut?

See on tulnud viimastel aastatel, kuna olen saanud keskenduda harjutamisele ja mul on tekkinud oma meetod, kuidas lugusid ette valmistada, samuti kindlad rituaalid kontserdi eel. Hea on tunda, et see toimib ning et mingid asjad hakkavad vaikselt töötama.

Kuidas lavanärviga toime tulete?

Lavanärvi võrdles õpetaja Kolja Blacher olukorraga, kui pimedas hüppab tee peale autotulede valgusvihku hirv, kes kangestub. Et seda ei juhtuks ja mängides saaks olla endas kindel, tuleb teha väga korralik eeltöö. Ootamatusi tuleb laval ikka ette ja ise ei jää tulemusega kunagi päris rahule. Ei tohikski jääda.

Mis on teie lemmikorkester?

Minu jaoks on see Tallinna Kammer-orkester, millega olen lapsest peale kokku kasvanud. Igal aastal on orkestril Tallinna muusikakeskkooli õpilastega ühiskontsert. Esimest korda mängisingi koos nendega „Kivimäe virtuooside“ kontserdisarjas. Edasi olen regulaarselt osalenud igasugustes projektides, nii orkestri koosseisus kui vahel ka solistina. Et saab isaga koos laval olla, on omaette boonus.

On teil muusikas oma lemmikajastu ja -helilooja?

Tänapäeval ei saa muusik lubada endale luksust valida lemmikajastu, tuleb olla väga mitmenäoline. Mulle endale meeldibki mitmekülgsus ja see, et ühe pilliga saab väljendada eri ajastute vaimu. Igast muusikateosest kumab läbi selleaegne elu ning huvitav on üritada aru saada, mida helilooja on tahtnud öelda. Heliloojatest on üks minu lemmikutest Mozart. Tema muusika on puhas, absoluutne, täiuslik.

Kas 2019. aasta esinemised on juba teada?

Mõned on. Jaanuaris sõidame vanamuusikaansambli Vox Clamantisega Prantsusmaale Nantes’i festivalile, kus esitame koos Laur Eensalu ja Johannes Väljaga Arvo Pärdi loomingut, aprillis on sama kontsert Hollandis. Lisaks on aprillis Eesti festivaliorkestriga kontsert Jaapanis ja klaveritrioga Saaremaal.