Helika Mäekivi ja Maire Raadik resümeerivad artiklis „See tühine tühik“ (Oma Keel 1, 2005): „Tühik on tekstis peaaegu märkamatu pisiasi, ometi võib tema puudumisest või lisamisest mõnikord üht-teist muutuda. Sellepärast oleks hea selle väikese, aga tähtsa märgi kasutamiskorda teada.“

See on veel üsna leebe seisukoht; ma ise oleksin veidi rangem, öeldes, et teksti diskreetsust, mittepidevust loovad tühikud on teksti loetavuse ja arusaadavuse olulisemaid eeldusi; tühiku puudumine või olemasolu võib muuta sõna ja lausegi tähendust, nii et vähemasti keeletoimetaja peaks end tühikukasutuse peensustega kurssi viima väga põhjalikult, olgugi need vahel pealtnäha tühised või oma tüsilikkuses tülikad ja tüütud.

Üks selliseid pealtnäha tühiseid ja ühtlasi tüsilikke tühikukohti on kolme mõttepunkti ees. Mina löön mõttepunktide ette sageli tühiku, aga paljud seda ei tee. Mõni tõlkija on kaevanud, et temagi on harjutanud end mõttepunktide ette tühikut lisama, kuid ehk ülemäära püüdlik toimetaja „parandab“ selle sealt jälle ära. Kuidas seal siis on, tühikuga või tühikuta?

Vaadakem esiteks, kuhu mõttepunktid üldse sünnivad. „Eesti keele käsiraamat“ loetleb kolm juhtu: mõttepunktid pannakse 1) lausekatkestuse tähistamiseks, 2) näitamaks, et lause küll lõpetatakse, aga öelda oleks veel palju, 3) sõnast ärajäetud tähtede asemele.

Viimasega on lihtne, seal kirjeldatud juhul mõttepunktide ees tühikut igatahes ei ole. Ühtset sõna moodustavaid tähti me ju tühikuga ei eralda, järelikult on loogiline, et me ei eralda tühikuga ka neid tähti asendavaid mõttepunkte. Söandamata välja kirjutada sõna „pask“, kasutame niisiis tühikuta mõttepunkte ja kirjutame „p…“, mitte aga „p …“. (Ja olgu sellega, kuidas on, et kõik saavad tegelikult aru, et siin on inetuvõitu sõna, ja oskavad selle ilmselt ka mõttes rekonstrueerida; mõnele tundub sedasi punktidega ehk tõesti varjatum ja viisakam.)

Nüüd aga kaks esimest juhtu, nendega on kahetised lood. Nende juures täpsustab käsiraamat, et „on parem jätta mõttepunktide ette tühik“. Sõnad kirjutame üksteisest ju lahku, niisiis on loogiline, et ka sõnu üksteisest lahutavad või terveid ärajäetud sõnu asendavad mõttepunktid on oma ümbrusest eraldatud tühikuga. Näiteks lausekatkestus näeb siis välja selline: „Aga … aga … ma ju ei saa aru!“ Ja õhku rippuma jäetud mõte seesugune: „Kui sa homseks ära ei maksa, siis …“

Kogu see tarkus ühes, kõiki kolme mõttepunktide kasutusjuhtu hõlmavas lauses näeks välja nii: „Ah … naabripoiss, kuradi p…, kiusab jälle pisemaid, kui õige näitaks talle …“

Lühidalt öeldes on tühik kolmandal juhul vale, esimesel ja teisel juhul soovitatav. Loogiline, ja teenib ka selguse huve – nii ei aja lugeja kolmandat ja esimest-teist juhtu omavahel segamini, saab tühikust või selle puudumisest kohe aru, kus on sõna ärajäetud tähtedega, kus lausekatkestus ja nii edasi.

Aga nagu ka öeldud: kahel esimesel juhul on tühik vaid „parem“ ja „soovitatav“ – mitte kohustuslik. Seega võib kirjutada ka nii: „Ah… naabripoiss, kuradi p…, kiusab jälle pisemaid, kui õige näitaks talle…“ „Eesti keele käsiraamat“ möönab siin, et „ka kokkukirjutust ei pruugi pidada eksimuseks ortograafia vastu“. Loogilisuse ja selguse huvides võiks see tühik kahe esimese juhu korral ju mõttepunktide ees olla, aga õigekirjareegli järgi on see siiski vabatahtlik.

Just loogilisust ja selgust silmas pidades ma ise seda mõttepunktide tühikut propageeringi, aga võttes arvesse vabatahtlikkust, ei hakka ma toimetajana ka jonnima, kui keegi, kelle tekst parasjagu minu meelevallas on, ütleb, et tema jaoks on see jube võõrik ja veider ja tema seda ei taha. Las ta siis jääda, toimetaja peab oskama õiges kohas ka järeleandlik olla. Kuid pidada tühikut per se mingiks tühiseks pisiasjaks – see oleks igatahes ettevaatamatu ja asjatundmatu.