Ühes paljudest hiljutise emakeelepäeva viktoriinidest küsiti, mida võiks tähendada „maare“ – kas maaõigust, maakera, maavara või hoopis põrmu.

Sõna leiab nii õigekeelsus- kui ka seletavast sõnaraamatust; mõlema andmeil tähendab „maare“ maa(põue)-
vara. Niisiis saab rääkida näiteks tahketest, vedelatest ja gaasilistest maaretest, maarete kaevandamisest ja kaitsest, maardeleiukohast ja nii edasi. Eesti tähtsaim maare on … just nimelt, põlevkivi.

Aga kust see sõna tuleb? Etümoloogiasõnaraamatu ja ka uue „Sõnaveebi“ järgi on tegu 1940. aastaist pärineva, sõnade „maa“ ja „aare“ liitmisel saadud tehistüvega. Tehistüvedel on konkreetsed autorid, aga need – olgugi sageli kindlalt teada – on etümoloogiasõnaraamatust välja jäetud.

Veidi jälitustööd tehes selgub siiski, et „maa“ ja „aarde“ „maardeks“ sulatamise taga seisab ilmselt geoloogiadoktor, üks Eesti mäeteaduse rajajaid, geoloogiaterminoloogia rikastaja ja korrastaja Karl Orviku – ning et sõna pruugiti asjakohases tähenduses juba 1930. aastatel. Orviku raamatus „Maavarad“ (1933), mis oli Eesti esimene mäeasjandusraamat ja mida tutvustati muuseas ka 1933. aasta 18. augusti Õpetajate Lehes, esineb „maare“ korduvalt juba esimesest lausest alates.

Samas raamatus kasutatakse uudiskeelendina ka nüüdseks nii hästi teada sõna „maardla“ („maa“ + „aardla“) maarde leiukoha tähenduses ning uudistermineid „kivikond“ (maakoor, litosfäär) ja „kivisted“ (mineraalid), mis ei ole küll kuigi tuntuks saanud.

Ei saa välistada, et mõni lugeja tunneb ka mõnd Maare-nimelist naist. Nimel on mõistagi teine päritolu; ilmselt on tegemist Margareeta, Maria või ehk Tamara lühendi-teisendiga, mida kinnitab ka Edgar Rajandi „Raamat nimedest“. Kui aga keegi tahab oma lapsele Maare nimeks panna mõttega, et see tähendab maa-aaret, siis miks mitte – kena tähendus nimele seegi.