Ei ole suur saladus, et Eestit painab õpetajate põud, eriti reaalainetes, ning õpetajaskonna vananemine. Tuleb leida mooduseid, kuidas neid küsimusi lahendada või muret vähemasti leevendada. Seni kasutusel olevad programmid ja meetodid (nt „Noored kooli“) hakkavad end ammendama ega suuda puuduolevat kaadrit katta. Tuleb mõelda loovalt täiesti uutele lahendustele. Miks mitte rakendada asendusteenistusse määratud ajateenijaid asendusõpetajaks?

Idee seisneb selles, et kõrgharidusega (magistrikraadiga) inimesed, kes on kutsutud ajateenistusse, kuid ei saa või ei soovi, näiteks usulistel põhjustel, läbida seda traditsioonilisel moel, võiks määrata vabatahtlikkuse korras aastaks asendusõpetajas. Tavapärane ajateenistus kestab 8–11 kuud, mis kattub ilusasti kooliaasta kestusega.

Kuidas see välja näeks? Asendusõpetajaks tulemiseks nõusoleku andnu tuleks õpetajateenistusse 1. juulist, nii nagu tavapärased ajateenijad. Algab kõik pedagoogilise koolitusega, olgu siis TLÜ või TÜ poolt. Nii nagu ajateenijatel on sõduri baaskursus, läbiks ka õpetajaks tulev asendusteenistuja intensiivse kahekuulise koolituse, mille käigus antakse esmased teadmised pedagoogika ja psühholoogia algtõdedest ning korratakse materjale aines, mida ta andma hakkab. Samuti juhendatakse, kuidas planeerida aega ning materjali ette valmistada.

Ettevalmistus on oluline, et vältida kiiret läbipõlemist ning situatsioone, mida saab õigete meetoditega ära hoida, nt korra kehtestamine või konfliktid eri osapooltega. Seejärel minnakse 1. septembril kooli ja teenistusest vabanetakse järgmise aasta juuni keskel. Kooliaasta vältel aga toimuksid (vajadusel) täiendavad koolitused ning jälgitaks olukorda.

Oluline roll on siin vabatahtlikkusel, st kõrgharidusega ajateenijale pakutakse sellist võimalust, aga lõpliku otsuse teeb ta siiski ise. Seda põhjusel, et õpetajakutses on suur roll sisemisel tahtel ja motivatsioonil, klassi ees saab olla vaid inimene, kes tunneb end seal mugavalt ning soovib seda tööd teha.

Loomulikult on õpetajateenistusse minejal vaja teatud isikuomadusi, mille olemasolu tuleb enne teenistusse võtmist uurida. Seetõttu ei saa öelda jah-sõna kõigile, kes võimaluse vastu huvi tunnevad.

Kõik eelnev tähendab, et sellisel viisil klassi ette tulevaid inimesi poleks palju. Esiteks on kõrgharidusega ajateenijaid väga vähe, ja kui on, siis jäävad nad harva asendusteenistusse. Veel vähem on neid, kes oleksid asendusteenistuse valmis läbima koolis klassi ees ning selleks ka sobiksid. Ka optimistiks jäädes tuleb möönda, et ühes aastas nii klassidesse saadavate inimeste hulka saab loendada kahe käe sõrmedel.

Teisest küljest, iga inimene on abiks ja asendusteenistujate kasutamine koolis aitab vältida suisa tühja klassiruumi. Lisaks võib esineda õnnelikke juhuseid ja inimesele hakkab töö nii meeldima, et ta jääbki kooli, nagu on juhtunud mitmete „Noored kooli“ programmi läbinutega.

Keerulised ajad nõuavad julgeid lahendusi ning esmapilgul hullud ideed võivad osutuda suurepäraseks päästerõngaks. Sellest ongi kirjeldatud idee kantud. Tasub meenutada mõni aeg tagasi toimunud suurõppuste loosungit, mis kehtib ka koolis: „Iga okas loeb!“