• 

• 

• 

• 

Mai viimasel päeval toimus Eesti vabaõhumuuseumis 35. korda Tallinna koolide traditsiooniline looduse tundmise võistlus, millest võttis osa 25 viieliikmelist võistkonda: seitse gümnaasiumi ja 18 põhikooli võistkonda. Ühtlasi möödub tänavu 30 aastat rahvusvahelise UNESCO Läänemere projekti (Baltic Sea Project) algusest, milles osaleb ka kümme Tallinna kooli. Võistluse põhiteema oligi seekord Läänemeri.

Looduskaitsekuule pühendatud võistluse avas tunnustatud looduspedagoog Linda Metsaorg, kes on korraldanud seda 1984. aastast. 35 aastat tagasi rajas ta koos Tallinna 3. keskkooli, praeguse Lilleküla gümnaasiumi bioloogia süvaõppe klassi õpilastega Rocca al Maresse looduse õpperaja ning sellest ajast on võistlus toimunud igal aastal ning aidanud paljusid noori loodushariduse juurde tulla ning jääda.

LÄÄNEMERI, LINNUD, TAIMED, KESKKONNAKATSED …

Tänavune võistlus oli tavapärasest mahukam, hõlmates kõiki Läänemere projekti valdkondi. Maastikumängu põhimõttel läbisid võistkonnad kaardi abil kümme rajapunkti, kus tuli vastata küsimustele ja lahendada ülesandeid.

Näiteks tuli ühes punktis Läänemere kaardilt tunda ära saared, poolsaared, väinad ja lahed. Veelindude vaatluspunktis aga jälgida binokliga mere kohal tiirutavaid linde ja nimetada neist vähemalt viis liiki: parajasti olid vaateväljas kaldapääsukesed, rääkspart, sõtkas, randtiir, naerukajakas, kalakajakas, sinikael-part.

Testiti ka kevadiste taimede ja liblikate tundmist. Topsidesse olid ritta seatud kullerkupp, maikelluke, karulauk, metsülane ehk anemoon, ussilakk, ojamõõl ning maajalg ehk kassiratas. Ära tuli tunda kolm liblikaliiki: lapsuliblikas, päevapaabusilm ja väike-koerliblikas. Paljud võistkonnad said maksimumtulemuse, kuid oli neidki, kes kõiki vastuseid ei teadnud. Kohtunikud jagasid igas punktis võistlejatele ka selgitusi, sest võistluse oluline eesmärk ongi teadmisi saada ja õppida.

Reet Kristian keskkonnaametist on sellel võistlusel olnud kohtunik pea kümme aastat. Ta tõdeb, et võistlusele tulevadki head loodustundjad, kuid keskmine õpilane käib looduses vähe ja tema teadmised loodusest on kesised. „Kõiki taimi ei peagi teadma, aga kümmet-viitteist kõige levinumat õistaime ja puud võiks tunda küll. Üllataval kombel ei tunne paljud ära isegi kullerkuppu ja peavad seda varsakabjaks.“

Keskkonnamõõtmiste punkti ülesannet, mis seisnes katses, pidasid paljud osavõtjad üheks põnevamaks. Võistkond sai topsi destilleeritud veega ning pidi looduslikest vahenditest valmistama happelise või aluselise lahuse. Mida happelisema või aluselisema, seda parem.

Aluselise keskkonna saamiseks kasutas üks võistkond näiteks lõkkeasemelt leitud tuhka ning tulemus oli ideaalilähedane. Happelise keskkonna puhul andsid parima tulemuse metsa alt korjatud jänesekapsad, hapuoblikad ja nõgesed, mis olid puupulgaga tugevasti katki tambitud. Keskkonnamõõtmiste punktis olid külaliskohtunikuks Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi keemiaõpetaja Helgi Muoni ja bioloogiaõpetaja Tiina Sõber, kes kiitsid nii gümnasistide kui ka põhikooliõpilaste nutikust.

HUVI LOODUSAINETE VASTU TULEB TEKITADA VARAKULT

Et võistlus oli mahukam kui kunagi varem, oli Linda Metsaorg kutsunud abikohtunikuks ka õpilasi, kes ise on aastaid sellest võistlusest osa võtnud.

Sel kevadel Tallinna prantsuse lütseumis põhikooli lõpetav Anette Kosenkranius oli abiks viimases, kümnendas punktis, kus võistlejatel tuli välja tuua Läänemere probleemid ja pakkuda neile lahendusi.

„Küsisime, mida saab teha reostuse vähendamiseks kodumajapidamises, meretranspordis, põllumajanduses, tööstuses, keskkonnakaitses,“ räägib Anette. „Vastused oli üsna sarnased, lahendustena pakuti kemikaalide kasutamise ja reostuse vähendamist, nüüdisaegsete tehnoloogiate rakendamist, prügi sorteerimise ja taaskasutuse osa suurendamist.“

Kuigi keskkonnateema läheb noortele korda, on Anette arvates teooria ja praktika sageli kaks eri asja. „Kui aus olla, arvan, et mugavusest minnakse tihtipeale lihtsamat teed. Kõik on nõus, et elektrit võiks vähem tarbida, aga ikka laeme oma nutiseadmeid ja muretseme kodudesse juurde majapidamisriistu, milleta elu tänapäeval enam ette ei kujuta.“

Anette usub, et loodusvõistluste üks ülesanne ongi mõtteviisi muuta. „Vähemalt sellel võistlusel osalenud noored mõtlevad selle peale. Mida rohkem neil teemadel rääkida ja probleeme teadvustada, seda parem.“

Tüdruk ise on osalenud looduse tundmise võistlusel alates viiendast klassist. „Minu linnuhuvi saigi alguse siit. Pärast võistlust oli mul võimalus minna suvel linnulaagrisse, sügisest hakkasin käima loomaaias linnuringis, ja nii see läks.“ Põhikooli kohustusliku loovtöö tegi Anette lindude rõngastamisest. Ta käis läbi Eesti kõik kolm linnujaama: Kabli ja Pulgoja Pärnumaal ning Vaibla Võrtsjärve kaldal Viljandimaal, rõngastas roostikulinde, pidas blogi ja kirjutas kõige selle põhjal loovtöö.

„Oma kogemusest võin öelda, et mida varem alustada, seda suurema tõenäosusega seod end loodusteemadega ka hilisemas elus,“ kinnitab Anette. „Selles, et laps selle esimese puudutuse saaks, on oluline roll nii õpetajatel kui ka lapsevanematel. Mulle hakkasidki loodusained meeldima ja pärast gümnaasiumi lõpetamist tahan minna arstiks õppima.“

VÕISTLUSMOMENT INNUSTAB JA MOTIVEERIB ÕPILASI

Gustav Adolfi gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Helina Reino õpilased on Tallinna looduse tundmise võistlusel käinud üle kümne aasta. Seekord osalesid kaks põhikooli ja üks gümnaasiumi võistkond ning kõik kolm pääsesid esikolmikusse. Põhikooli arvestuses võideti esimene ja kolmas koht, gümnaasiumi võistkond saavutas teise koha.

Helina Reino ütleb, et ainult õpikust ja õppekavas ette nähtud tundidest selleks võistluseks valmistumiseks ei piisa. „Loodushuvilised lapsed tuleb koolist üles leida ja koondada ning seda aitavad teha loodusringid, kus saab teemadega süvitsi minna. Loodusringid on Gustav Adolfi gümnaasiumis olnud ajast, mil ma 1996. aastal siia õpetajaks tulin. Pean loodusringe väga vajalikuks, kuna mul endal on see kogemus. Olen ka ise GAG-i vilistlane ja tegutsesin kooli ajal kaheksa aastat loodusmajas, mis andis väga hea praktilise kogemuse Tartu ülikooli minekuks. Teine oluline asi, mis lapsi innustab, on võistlusmoment, mis tekitab suuremat huvi ja motivatsiooni ning paneb tegutsema.“ Õpetaja lisab, et kuigi aastate jooksul on kogunenud palju materjali, mille põhjal võistluseks valmistuda, on sama tähtsad õpilaste enda kogemused ja teadmised, sest suuresti on tegu silmaringivõistlusega.

Kümnenda klassi õpilane Marianne Allas kinnitab, et just võistlustel käimine on aidanud teadmiste kinnistamisele palju kaasa. „Kui oled ikka viis aastat igal kevadel linnulaulu kuulanud ja taimi määranud, jäävad need lõpuks meelde. Ma ise pean end tugevaks just teoorias, eriti mereteemas ning karpide ja samblike tundmises, mille liike ei ole Eestis õnneks liiga palju.“

Kuuenda klassi noormees Kaspar Kähri seevastu peab oma tugevaks küljeks just lindude tundmist, kelle vastu tal eelmisel suvel tõsine huvi tekkis.

Helina Reino sõnul on koolis paaril viimasel aastal õpilaste huvi rohelise bioloogia vastu kasvanud. „Üha rohkem on neid, kes valivad 11. klassi kohustusliku uurimistöö teemaks mõne bioloogiateema. Sama on põhikoolis, kus tuleb teha miniuurimistöö. Näiteks võttis üks seitsmenda klassi tüdruk kätte ja hakkas vanaisa õhutusel kännuelustikku uurima. Tõi metsast mõned pehkinud kännud ja raputas neist välja kõik putukad ja putukavastsed, kes seal elasid. Et nende liike määrata, käisime nõu küsimas ka loodusmuuseumi spetsialistidelt. Seitsmenda klassi õpilase kohta oli see väga põhjalik ja huvitav töö, kust tuligi välja, et kuusekännu elustik erineb oluliselt tammekännu omast. Huvitaval kombel ei ole Eestis kännuelustiku kohta varem ühtki uurimistööd tehtud. Samamoodi hakkab Kaspar uurima suvel Saadjärve linnustikku, mida samuti keegi varem uurinud ei ole.“

Loodusteemasid on keeruline ainult klassiruumis õppida ning õpetaja tõdeb, et tahaks õpilastega praegusest rohkem looduses käia. „Olen seda meelt, et gümnaasiumi ei tohiks lõpetada ükski õpilane, kes ei tunne Eesti rahvusparke ega tea, mis on iga rahvuspargi puhul tähtis. Samas on kummaline olukord, et õpilastel on teoorias asi selge, aga paljud ei ole üheski rahvuspargis käinud. Riiklikusse õppekavasse on õppekäigud sisse kirjutatud, tegelikkuses aga tuleb taotleda keskkonnainvesteeringute keskuselt raha, mida kõigile koolidele ei jätku. KIK-i projektid peaksid olema õppekavaga rohkem seotud ja andma kõigile õpilastele võimaluse looduses käies loodust tundma õppida.“

---

LOODUSE TUNDMISE VÕISTLUSE TULEMUSED

Põhikoolid

• I koht – Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi I võistkond. 84 punkti. Võistkond Claudia Olev, Triinu Luts, Sandra Sirk, Loviisa Luka Hiiop, Annabel Agasild.
• II koht – Tallinna reaalkooli II võistkond Tähekesed. 83 punkti. Võistkond Liisa Pata, Tobias Palm, Olena Predko, Frederik Pärlin, Siim Ilison.
• III koht – Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi II võistkond Viigerhülged. 82,5 punkti. Võistkond Johanna Martinson, Victoria Isabel Koovit, Mona Lippus, Elisabeth Jääger, Kaspar Kähri.

Gümnaasiumid

• I koht – Tallinna 21. kool. 86 punkti. Võistkond Anna-Britt Lubja, Enlil Sonn, Anett Tamm, Lisett Sigur, Lotta-Lorette Kalmaru.                             
• II koht – Tallinna Gustav Adolfi gümnaasium. 85 punkti. Võistkond Johanna Maria Jõgisu, Callista Krass, Johan Boeikens, Marianne Allas, Astrid Kiili.
• III koht – Tallinna prantsuse lütseum. 81,5 punkti. Võistkond Anni Joamets, Artur Raik, Mirjam Ojamaa, Kaarel Fridolin, Hanna-Triinu Järvine.

Erilise tunnustuse pälvisid õpilaste juhendamise eest õpetajad Helina Reino – Tallinna Gustav Adolfi gümnaasium; Marje Väli – Tallinna prantsuse lütseum; Sirje Tekko – Tallinna prantsuse lütseum; Lemmi Jõe – Tallinna tehnikagümnaasium; Riina Otsus – Tallinna 21. kool ja Kaisa-Helena Luht – Tallinna inglise kolledž.

Täname õpetajaid, kes valmistasid ette võistlusel osalemiseks vene õppekeelega õpilasi: Irina Kolotygina – Tallinna Õismäe vene lütseum; Svetlana Udras – Lasnamäe gümnaasium; Viktoria Shapovalova – Tallinna Mustamäe humanitaargümnaasium.