Kui ajakirjanik tuleb kooli, kipub keskmine direktor kandma hoolt talle vestluskaaslaste leidmise eest. Kohtla-Järve gümnaasiumi direktor Hendrik Agur andis aga sõnadega „Meil pole midagi varjata, pokazuhhaga me ei tegele“ külalisele vabad käed terveks päevaks.

Ega Agur olegi kunagi olnud keskmine direktor. Kolmteist aastat Eesti vanimat kooli, mainekat Gustav Adolfi gümnaasiumi juhtides ületas ta tihti uudisekünnise, seda estraadikontserte korraldades, koolile oreleid muretsedes, Kalamajja koolile laiendust ehitades, aga ka piloodi ja muusikuna.

Pärast lühiajalist ministeeriumiametniku leiva maitsmist suutis Agur taas üllatada ja siirdus tänavu aprillis Ida-Virumaale uut kooli looma. Et tema tegemistes on hoogu, rõõmu, haaret ning julgust vallutada homset, oli näha juba esimestest päevadest. Maikuu oli käes ja aega napilt, kuid jah-sõna tulla Kohtla-Järvele missioonile andsid järjest nii tänased kui homsed staarõpetajad. Agur on osanud iga edusammu ka sotsiaalmeedias esitleda ja Eestimaa eri nurkades elatakse uue kooli elule ja arengule kaasa.

Et Kohtla-Järve on mu kunagine kodulinn ja riigigümnaasium ehitati minu esimese armsa väikse kooli, 4. 8-klassilise kooli asemele, oli südames ärevus. Kas ikka päriselt kõik sujub ja on sama äge, kui piltidelt paistab? Juba esimestest hetkedest tundsin, et on küll ja enamgi veel. Päeva jooksul ei kohanud ma ühtegi kriipsuks tõmmatud suuga õpetajat või tülpinud olekuga õpilast. Selles koolis hoolitakse üksteisest, elatakse kaasa õnnestumistele ja äpardustele. Õhus oli lootusrikkust, hoogu ja energiat, et põlevkivi asemel võiks selle särtsu ja silmist kiirgava säraga pool linna ära kütta ja valgustada.

Sellist õhinat ei näe just iga päev. On tunne, et lõpuks ometi on Eesti riik end Kohtla-Järvel jõuliselt kehtestamas.

Kooli põhiväärtuste all on esimesel real kirjas: õnnelik inimene, emotsionaalne intelligentsus, head suhted. Ka direktor Agur, keda päeva jooksul nägin majas Figarona kord siin, kord seal rääkimas, kuulamas, külalisi vastu võtmas ja vahepeal kitarrigi haaramas, ütleb, et kõige tähtsam on austada teisi ja püüda teha seda, mis teeb sind rõõmsaks ja õnnelikuks.

Legendaarset Kohtla-Järve koolidirektorit Heldur Samelit, sõbralikku ja inimlikku meest, tõelist inimhingede inseneri, kutsusime Koolipapaks.

Hendrik Agurist on kujunemas järgmine Kohtla-Järve Koolipapa.