Mõned kirjatööd on rõõmsamad kui teised. Mõned kirjatööd on kohe väga-väga rõõmsad.

Keeruline on haridus- ja teadusministrina vastupidist öelda 2020. aasta esimese tervitusteksti kirjutamise kohta. Eriti siis, kui see ilmub Õpetajate Lehes.

Eelmise aasta lõpus saime midagi tähtsat teada. Õigem oleks isegi öelda, et saime kinnituse meie teadmisele. Ja mitte ainult tähtsale, vaid ka ülimalt rõõmustavale teadmisele. Meie õpilaste ja õpetajate kohta. Teadmise tervet maailma silmas pidades.

Sellest tulenevalt loodan, et annate andeks mulle selle, et söandan selle emotsiooni tõttu ümber kirjutada Eesti armastatud poetessi Ellen Niidu luuletuse või õigemini selle luuletuse lõpu.    

Ma arvasin nõnda, et meri

on alati sinine

ja varjatud kullateri

täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb

julgelt tuuli trotsida

ja väsimust võites tuleb

ilmast imesid otsida.

/… /

Sain teada, et meil meri harva,

õige harva on sinine

aga, et tõelisi kullateri on täis Eesti inime…

/…./

Need kullaterad ei ole enam varjatud. Neid kullateri on palju. Neid on rõõmustavalt palju meie õpilastes ja õpetajates.

Tänu sellele saame öelda, et mitte ainult alanud 2020. aasta ei ole hariduse üle uhke olemise aasta, vaid tegelikult võiksid ja peaksid kõik aastad Eesti Vabariigis olema haridusele pühendatud aastad.

Haridus on meie kõigi ühine vara ja väärtus. Me oleme haridususku rahvas. Oleme saanud õppijatest õpetajateks. Oleme hariduse rahvas.

Kaunist alanud aastat kõigile!