Olen kuulnud väidet, et iga laps on keelegeenius, kuid kogenud vastupidist. Minu laste jaoks oli näiteks vene keel koolis väga raske. Juba slaavi tähtede õppimine oli omaette väljakutse, hääldamisest rääkimata: kõiki eri varjundiga susisevaid häälikuid, pehmendus- ja kõvendusmärki ei saanud nad kooli lõpuni päris selgeks. Kui keerulised sõnad kulusid tuupimise peale lõpuks siiski pähe, siis käände- ja pöördelõppude meeldejätmine ning lausete moodustamine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Üks põhjus oli küllap vähene praktika.

Poega päästis leidlikkus. Kui vene keele õpetaja lasi klassil kodutööna kirjutada kirjandi toidu teemal, laenutas ta raamatukogust venekeelse kokaraamatu. Kirjandit alustas ta lausega, et tema lemmiktoit on mannapuder, millele järgnes raamatust maha kirjutatud vajalike komponentide loetelu ja valmistamisõpetus. Kuigi kirjatükis polnud märkigi tema enda keeleoskusest, suutis see õpetajat ilmselt oma ootamatusega üllatada ja oli üks väheseid kordi, kui poeg sai väga hea hinde.

On mitmesuguseid arvamusi, milline meetod on keeleõppes tõhusaim. Minu kooliajal pöörati suurt rõhku grammatikale ja nõuti range põhjalikkusega selle omandamist. Tekstide puhul õppisime kõigepealt selgeks sõnad, alles siis hakkasime lauseid moodustama, jutustama, küsimustele vastama. Au sees oli n-ö klassikaline meetod. Siis tuli aeg, mil leiti, et õpikutekstid on elukauged ning süsteemi loomise asemel on tähtis kohe rääkima hakata: uus suund oli õppida väljendeid ja fraase, mida elulistes olukordades kasutada. Näiteks, kuidas sõlmida tutvust, käituda kaupluses või kohvikus, broneerida soojamaareisi. Praegu tunduvad tollaste vestlussõnastike tekstid tõtt-öelda üsna naljakad.

Nüüdseks on Eestis juba pikka aega uuritud ja testitud, kuidas vene emakeelega lapsed eesti keele selgeks saaksid. Selles ollakse üksmeelel, et koolis on keele omandamisega hilja alustada, seda peaks tegema juba lasteaias. Aga kuidas? Milline metoodika annab kõige kiiremaid ja paremaid tulemusi? Üha enam räägitakse sellest, et võtmetähtsusega isik keeleõppes on õpetaja. Paraku napib meil lasteaiaõpetajaid, kellel on laitmatule eesti keele oskusele kõrvale panna pedagoogivõimed, mängulisus, loomingulisus. Asjatundjate arvates tulekski esimese asjana õpetajaid juurde koolitada. Teiseks pakkuda lastele rohkem keelepraktikat. Just ilmus uudis, et integratsiooni sihtasutus on kuulutanud välja 100 000-eurose eelarvega taotlusvooru, et kakssada noort saaksid peredes eesti keelt õppida ning omaealistega suhelda. Tundub mõistlik lahendus.