Infotehnoloogia on suurepärane mõtleva ja aruka inimese jaoks, kuid enne andkem endale aru, et IT on hakanud mõjutama (alates juba lasteaiast) areneva inimese psüühikat. Siin ei saa ega tohiks lasta midagi kulgeda vabalt ja iseenesest, vaid mõtlevate inimestena peaksime toetuma teadusele.

Üksnes tajumine viib meid loomariiki. Lihtsustatult, loomad võtavad vastu, tajuvad ümbritsevat maailma, see on üks nende olulisemaid psüühilisi protsesse. Inimene on looduse osa ja tallegi on tajumine tähtis, aga edasi algab mõtlemine. Nutitelefon tirib lapsi aga pidevalt tajumise juurde tagasi.

Viimasel ajal on taas üles kerkinud kunsti mõistmise probleemid. Needki on keerulisemad, kui esmalt näib. Kõigil kultuuriinimestel oleks kasulik tutvuda kognitiivse psühholoogia uuringutega. Nende tähtsuse saab võrdsustada Pavlovi kõrgema närvitegevuse uuringutega. uuringute käigus selgitati eksperimentaalselt, kuidas inimene võtab maailmast erinevat infot vastu ja mil moel salvestab ta seda püsimälus ning kuidas sealt kätte saab. Eriti on tähtis see muidugi õpetajatöös.

Teadmine, et „nägemine võtab nagu vangi“, on kunstis eriti tähtis. Meil on viimasel ajal kontsertide „kaunistamiseks“ hakatud kasutama mitmesuguseid valgus- ja liikumisefekte. Nende juures aga kaotab muusika ise, sest – nägemine võtab meid vangi. Sama nähtusega on seotud PowerPointi jms loengud.

Kujutava kunsti tajumisega on asi veelgi keerulisem (küsimus pole „Lehmas“ või „Mustas ruudus“). Professionaalsust kindlustavad selle juures just tasakaal ja kooskõla.

Tajumise suurenemine on viimasel aastakümnel teinud karuteene – inimesed ei suuda ju mõista abstraktse teksti semantikat ega mõelda. Nii loetaksegi vähe ka raamatuid (lihtne on põhjendus muudest infoallikatest). Matemaatikagi muutub järjest „raskemaks“ (abstraktne mõtlemine!). Koomiksid ja seriaalide vaatamine (nutikate „uurimisest“ rääkimata) – tajumise ülekaal viib meid loomamaailma. Pealegi, tegelikkuse ja pildi tajumise psühholoogiline mõju on erinev!