Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Piret Hartman kirjutas 19. veebruari Õpetajate Lehes pika ja poliitkorrektse jutu sellest, kui oluline ja positiivne roll on segarühmades õppimisel maailmapildi, sõpruskonna ja väärtushinnangute seisukohalt. Lugeja veenmiseks on kirjas ka keelt mitteoskajate protsendid: 2019. a oli vene õppekeelega põhikoolilõpetajate hulgas B1-tasemel eesti keele oskajaid 63% (ilmselt eksamitulemused), mis pole tema arvates piisav õpingute jätkamiseks kesk- ja kõrgkoolis. Seega pole põhikoolilõpetanuist 37% õppekavas eeldatud tulemusi saavutanud.

Kutsekeskkooli vene rühmades õppinutest oskavat erialast eesti keelt tööleasumisel piisavalt vaid 40%. Tõsi, igasugune keeleoskus pakub kõigile, sh vene noortele täiendavaid võimalusi karjäärivalikul.

On muidugi kahetsusväärne, et neid mitteoskajaid ikka veel nii palju on, aga riiklik õppekava (RÕK) näebki ette B1-taseme. On teada, et sellel tasemel keeleoskusega ei saa gümnaasiumis õppida, aga põhikooli järel ei minda kohe ka kõrgkooli, ei Eestis ega teisteski riikides.

Mis on riigi eesmärk?

Kas ei torka siis kellelegi silma, et viga on riigi eesmärgiseades? Kui isegi saavutada RÕK-is sätestatud suurepärane B1-tase põhikooli lõpuks, on see ikkagi B1 ja sellest ei piisa eestikeelseks õppeks mis tahes koolis. Sellepärast alustasidki kolm Tallinna kooli eksperimenti eesmärgiga katsetada, kas on võimalik eesti keeles saavutada põhikooli lõpuks B2-tase.

Praegu ollakse poolel teel ja gümnaasiumi lõpuks loodetakse jõuda C1-keeletasemele. Kui juba praegu saavutatakse mõnes katsekoolis gümnaasiumi riigikeeleeksamil (muide B2-tase!) keskmiseks tulemuseks üle 80 punkti sajast, siis ju tasub proovida. Ja olekski lahendus olemas – põhikooli B2 pealt saab edukalt edasi õppida nii kutsekoolis kui mõningase pingutusega ka gümnaasiumis.

Segregatsiooni ja lõhede süvenemise põhjuseid on palju, aga kui regioonis elab vaid umbes 5% eestlasi, siis on tegemist enklaaviga ehk spetsiifilise demograafilise olukorraga ja see eeldab hoopis muid lahendusi. Nimelt regionaalpoliitilisi, mis pole kaugeltki vaid haridusega seotud.

Paraku ei mõista poliitikud ja ametnikud, et õppekeele küsimus on keerulisem kui vaid loosungite hõikamine. Eesti rahvusvahelistes koolides õpib eesti kodukeelega lapsi, on vene lapsi eesti koolides ja vastupidi. Küllap on nende spetsiifiliste valikute taga omad põhjendused, hoopis teiseks kujuneb olukord, kui kõik koolid teha segaklassidega koolideks. Eesti-vene segakoolide kogemus on Nõukogude perioodist ju olemas, näiteks praeguses Pirita majandusgümnaasiumis ja Liivalaia koolis, ent see tähendas eesti ja vene õppekeelega klassikomplekte, mitte segaklasse.

Alates Eesti taasiseseisvumisest on õige ja kõigile arusaadav eesmärk olnud kogu elanikkonna riigikeele valdamine. Seega – kõik need asekantsleri nimetatud 194 rahvuse esindajad võiksid osata eesti keelt, vähemalt igapäevaseks suhtluseks ja info saamiseks. Paljud nendest teiste rahvuste esindajatest oskavadki ja mõned väga hästi. Kuulake kas või Tallinna linnapead. Palju on neidki, kes õpivad edasi Eesti ülikoolides ja tulevad kenasti toime.

Emakeelt õpitakse teistviisi

Asekantsler ütleb: „Mida paremini on eri rahvusest inimesed lõimunud eesti kultuuriruumiga, seda suurem ja jätkusuutlikum see ruum on, seda enam on eesti keele rääkijaid ning traditsioonide kandjaid.“ Ei ole nõus – eesti traditsioone peame ikka ise kandma, teistelt seda nõuda ei saa.

Kuidas siis võiks neid soovitud eesti keele rääkijaid rohkem saada? Euroopa keeleraamistiku järgi tähendab keele valdamine rohkemat kui kõnelemist. Vaja on osata teksti lugeda ja mõista, ka kirjutada. Kõike seda on võimalik omandada juba tavalise koolihariduse kaudu, kuid õpetada tuleb keeledidaktikat arvestades. See on pakkunud koolipraktikale palju kasulikku. Põhitõde seisneb järgnevas: emakeelt ja emakeeles õpitakse teistviisi kui võõrkeelt ja võõrkeeles.

Ka teiste kultuuride tundmaõppimine pole praeguse aja aktivistide avastus, seda on targalt valitud õppesisu kõikide õppeainete kaudu alati pakkunud ning niiviisi ka keeleõpet toetanud. Kogu maailmas on prioriteediks tunnistatud teadmuskesksus ja sellel põhinev majandus. See eeldabki teadmiste omandamist ja arusaamisega õppimist, mis lubab uutel teadmistel püsimällu jõuda ja võimaldab seeläbi neid hiljem ka kasutada.

Kordan üle: inimestele, kellele õpitav keel pole emakeel, tuleb seda õpetada võõrkeelena nii õpipsühholoogia kui ka metoodika tähenduses. See väide ei sea kahtluse alla eesti keele tunnustamist riigikeelena, vaid soovitab õpetada eesti keelt muust rahvusest inimestele nende emakeelest lähtudes. Keeledidaktika ignoreerimine on viinud ka praeguse eksiarvamuseni: kenasti koosolemine, sõbraks ja võrdselt õnnelikuks saamine on küllap võimalikki, aga teadmised jäävad vaid pealisehitusega tegeldes puudulikuks.

Poliitika ja pedagoogika

Piret Hartman ütleb: „Kindlasti on erineva emakeelega laste koosõppimine väljakutse, kuid haridusega seotud meetmed on pikas perspektiivis oluliselt tulemuslikumad ning odavamad kui hiljem tagajärgedega tegelemine.“ Tõsi, aga miks siis on 30 aasta jooksul tehtud kulutused ja kaotatud aeg suuresti tühja jooksnud? Väljakutse on ju endiselt alles. Kõiki seatud ülesandeid tulebki pikas perspektiivis vaadelda, eriti kui on tõenäone, et järjekordne poliitiline ambitsioon võib mitte ainult teostamatuks, vaid ka kahjulikuks osutuda. Miks ma nii arvan?

Eelkõige sellepärast, et emakeelses koolitunnis omandab õppija teadmised kõige kiiremini ja paremini. Füüsikatunnis hakatakse mõistma füüsikalist maailma ja selles kehtivaid seadusi. Eesti keele õppimisel võõrkeelena on vaja õppida mõistma keele süsteemi ja sõnavara vastavalt keeldidaktika põhitõdedele ja keeleloogikale. Õppija omandab teadmise, kuidas õpitavas keeles saab moodustada arusaadavat lauset, võrdleb, mis on õppija emakeeles üht- ja õpitavas võõrkeeles teistmoodi.

Tee iseseisva tekstiloomeni ehk oskuseni lauset moodustada on erinev. Kui seda mõistetakse, siis hakataksegi suhtlema, algul lihtsate ja hiljem keerulisemate lausetega. Päheõppimisest ei piisa, suhtlemiseks on vaja kas küsida või oma sõnum edastada. Kui keel selgem, on õige aeg hakata kirjandust lugema.

Peab küsima, kas ikka on ainus väljapääs lähtuda arvamusküsitlustest ja panna kõik lapsed poliitilise otsuse kohaselt kiiresti ühes klassiruumis segarühmades õppima? Või peaks kalendrist vaatama, millal on valimised?

Hartmani esitatud segarühmades õpetamise pooldajate protsendid erinevad nt Praxise uuringu omadest, kuid miks on siis nüüd tekkinud nii palju rahulolematust ja vastuargumente? Eeskätt haritud lastevanemate hulgas, kes on mitmel pool häälekalt sõna võtnud. Ka õpilastega katsetada soovijad ikka suudavad oma otsuste tagajärgi hoomata?

Keegi pole seni esitanud küsimust, millises eesti keeles räägib õpetaja klassis, kus pooled õpilased seda ei valda. Kui lihtsaks ja lihtsustatuks ta siis oma selgitused teeb? Ja miks peaksid eesti lapsed ilma jääma heas eesti keeles ja terminoloogiliselt korrektsetest selgitustest mis tahes ainetunnis?

Nagu teame, pole segarühmas õppimine kaugeltki parim õppimist toetav keskkond.

Keeleoskus tuleb omandada niisuguses keeletunnis, kus asjatundlik õpetaja arvestab õppija lähtetaset ja emakeelt ning oskab kasutada paljusid keeleõppe meetodeid. Seni on riiklikku raha- ja meediatoetust nautinud vaid keelekümblus, kuid teisi meetodeid on ka. Tuleb ikka hakata mõistma, et poliitika ja pedagoogika pole sünonüümid. Kui usaldame kirurgi end opereerima, võiks keeleõppes usaldada ka keeledidaktikat ja õpetajaid, kes seda valdavad.