Milline suurepärane uudis: õpetajate palgad tõusevad peagi! Just seda väitis rasvane pealkiri Postimehe portaalis nädalapäevad tagasi. Õnnejoovastus asendus kahjuks peagi pettumusega. Õilis valitsus on otsustanud tõsta õpetajate palka uuel aastal võimsalt, lausa kolme protsendipunkti võrra.

Püüan seda kirjatükki reastada lihtsas, inimlikus ja reaalsusega kooskõlas olevas keeles. Olen olnud aastaid koolijuht. Südantsoojendav oli näha minu viimati juhitud kooli, Kohila gümnaasiumi, telesaates, milles suure eeskujuna kajastati andeka noore füüsikaõpetaja tegemisi. Suurepärane teletöö ajakirjanikult!

Lisaks õpetaja entusiasmile mõjus asjalikuna koolijuhi murelik seisukoht palgapoliitika kohta hariduses. Mul tekkis juba habemega küsimus: millal saabub küll aeg, kui probleemi olemust hakkab mõistma ja tunnistama kriitiline hulk julgeid inimesi, kellel on südikust see arusaamatus ühise jõuna lahendada ning õpetajate töö väärika palgaga sisustada?

Üks argine lugu

Aasta tagasi soovisin kodus lihtsat kaminat laduda. Asjalik pottsepp tuli kohale ja ütles oma hinna. Küsitu võttis pedagoogi kukalt kratsima. Tegin ettepaneku mõnevõrra soodsamalt kokkuleppele jõuda. Minu tunnipalk pole kaugeltki selline, mida hea meister enda tööks küsib, kostsin! Mis te arvate, mida töömees vastas? „Eks vaheta elukutset, kui maksta ei jaksa,“ lausus mees.

Seda kaminameistrit ma ei palganud ja õpetajatööle jäin truuks. Absoluutselt ei taha alahinnata pottsepaametit, kuid näide on retooriliselt ilmekas.  

Mõtlen nende südikate ja aktiivsete inimeste all eeskätt koolijuhte, kes peaksid probleemi olemust jõuliselt väljendama, ühise mütsi alla koonduma ja oma õpetajate eest seisma. Anname poliitikutele edasi selge sõnumi, et nii edasi minna pole lihtsalt võimalik.

Kahjuks on piisavalt haridustegelasi, kes hakkavad otsustavatel hetkedel rääkima, kuidas palk pole kaugeltki kõige tähtsam. Sellele järgneb klišee, et õpetaja staatus ühiskonnas on märksa olulisem ja see tuleb taas ausse tõsta. Kuidas seda küll teha, kui juba lihtne pottsepp su pikalt saadab? 

Olen täiesti nõus, et raha pole ilmas kõige tähtsam, kuid ilma selleta ka ei saa. Isegi mitte õpetaja! Pean väga lugu vanameister Lauri Leesist, kes kui vintske sepp õpetajate palgaküsimust ääsil on hoidnud ja sellele pidevalt haamrihoope andnud. Selliseid eestkõnelejaid vajab meie haritlaskond palju enam! Rõhutan sõna „haritlaskond“, sest samasuguse pärismurega seisab silmitsi ka kõrgharidussüsteem.

Palganumber peletab

Ülikooli õppejõuna tajun seda iga päev. Tahaksin koolitada märgatavalt rohkem tudengeid, kellel ambitsiooni jõuda õpetajakoolitusse ja omandada väärikas pedagoogikutse. Kuid uskuge, noori heidutab samuti olematu palganumber. Nii jääb kiduma andekate õpetajate pealekasv ja maa soolana tuntud amet kaotab veelgi väärikust. Kirjeldatud probleemipundar on tarvis lahti harutada, seepärast, head haridusjuhid, paneme oma hääle kõlama!

Meil on, mille nimel pingutada, tõsiselt. Tahan tuua positiivseid momente, mille kaudu haridussüsteemi kiita. Selle õlitatult töötava masinavärgi tugevad osised on meie hariduse usku  õpilased ja needsamad, paremat homset veel lootvad õpetajad. Kiitust väärivad ka paljud koolipidajad, kes on heldelt panustanud õpikeskkonna uuendamisse.

Mainitud telesaates jäi silma Kohila gümnaasiumi suurepärane loodusainete labor. Kujutan ette, kui tore on säraval õpetajal sellistes tingimustes lastega koos eksperimenteerida. Kuid nüüd, head otsustajad, on viimane aeg ressursid betoonilt inimestesse suunata ja õpetajaid päriselt väärtustama asuda.

Senisest märksa enam ootan ajakirjanike sekkumist teemasse. Mäletan, kuidas eelmise valitsuse ajal andis kogu meedia turmtuld, kui keskmiseks pensionitõusuks leiti vaevalised seitse eurot kuus. Kriitika oli kahtlemata asjakohane, aga plaanitav õpetajate palgatõus on 39 eurot kuus miinus maksud. Kui asja ausalt ja siiralt väljendada, siis on tegemist ilmselge õpetajate mõnitamisega. 

Matemaatilise kirjaoskuse huvides olgu lisatud, et kui plaanitavat palgatõusu korrutada kasvõi kümnega, on sedagi ilmselgelt vähe. Selliste suurusjärkudega peaksime tegelikult opereerima. Kahjuks ei kuule neljanda võimu häält kaitsetuid õpetajaid toetamas. Antud asjaolu andis täiendava impulsi sellegi loo kirjutamiseks.

Rääkida hingelt ära oleks palju, kuid optimistina usun siiski, et paremad päevad on meie õpetajatel veel ees. Ootan väga aega, mil haritlastel jätkub piisavalt raha end nägusalt riietada, teatris käia, lõõgastuda vahel restoranis, nautida korra aastas puhkusereisi. Ja äkki jääb veel midagi üle, et väärikust kaotamata mõni ehitusmeister koju palgata.