Haridus on põnev valdkond, milles peitub unistus paremast maailmast, paremast inimesest. Sellega on seotud palju lootusi ja ootusi. Juhuse tahtel on mul koolikassina seal oma koht. On huvitav jälgida, mida ja kuidas tehakse, milliste probleemidega silmitsi seistakse, millest puudust tuntakse, millest unistatakse. Vahel teen seda minagi.

Pärast pikka sunnitud distantsil olekut, kui õpilastel oli jälle kord võimalik koolimajja tulla, mõtlesin, kui tähtis on siiski inimene: õpilane, õpetaja, koolitöötaja. Meil võivad olla kui tahes head tehnilised seadmed, kiired ühendused, platvormid, keskkonnad, äpid, aga inimlikku lähedust, soojust ja kontakti ei asenda miski. Kui muidu võis kaamera hetkega sulgeda, siis nüüd oli põhjust jälle harjutada silmavaatamist, suhtlemist, teistega koos olemist ja töötamist.

Nii õpilase kui õpetaja töövahend on eeskätt tema ise, see vajab korrashoidmist ning korrastamist. Mis tahes muutused või kriisid meid tabavad, vajame oskust iseendaga koos olla, ennast tundma õppida, end aidata keerulistes olukordades, vahel olla endaga armastusväärne ja hell. Sest õppida ega õpetada ei saa, kui õpilane/õpetaja on katki või sihi kaotanud. Unistame oma inimeste võimestamisest ning toetamisest eri viisil. Õpilaste puhul näiteks mentorlusest, kus grupi kõrval on oluline rõhk individuaalsel märkamisel ja toel, et tuua õpilases välja temas peituv potentsiaal ja oskused, selgitada välja tema arenguvajadused, aidata teda eesmärkide seadmisel, suurendada eneseusku, tõsta eneseteadlikkust ja vastutustunnet. Meil on küll töötajat väärtustav koolikultuur, väärikas töötasu ning toetav töökeskkond, kuid töötaja hoidmiseks, toetamiseks ja arendamiseks tuleb koolis senisest sagedamini võimaldada psühhohügieeni kursuseid, supervisiooni, coaching’ut, mentorlust ja töövarjutamist, aga miks mitte ka tasustatud ja õppetööst vaba trimestrit enesearendamiseks.

Õpilaste vanematele on kogu meie tegutsemisaja olnud põhisõnum: „Hästi õppimine ja õpetamine on kooli, õpilase ning vanema ühine looming.“ Unistame jätkuvalt, et gümnasistide vanemad huvituksid enam nii kooli kui oma laste tegemistest, et nad ei jõuaks kooli alles siis, kui midagi on väga halvasti. Unistame, et nad oleksid ka gümnaasiumiajal oma laste kõrval neid toetamas. Vahel ei olegi tarvis rohkem kui toetavat õlga, rahulikult hinnanguvabalt kuulavat kõrva ja julgustavat sõna. Aidata noorel endalt küsida, kus ja mis seisus ta praegu on, kuidas on siia jõudnud, kuhu tahab edasi liikuda ja kuidas seda tegema peaks. Aidata mõista, et eksimised ja tagasilöögid on elu loomulik osa ning sulgunud uks avab järgmise. Kuigi gümnaasiumiõpilased tunduvad juba päris täiskasvanud ning näivad suutvat endaga kenasti toime tulla, näitab elu, et purunemine on eri põhjustel kerge tulema. Ka võiks mõelda, kuidas kooli või õpetajat toetada, mitte esimesel võimalusel etteheiteid teha ja kuhugi kaevata. Õpetaja on sunnitud praegu iga oma sammu dokumenteerima, vestluse ja kokkuleppe üles tähendama, kindlustades seljatagust, et protesti või nõudmise korral oleks millelegi toetuda.

Koht päikese all olemas

Kooli loomisel võtsime „suletud“ hoiaku ja püüdsime rahulikult oma nägu kujundada, n-ö oma kohta välja võidelda. Nüüdseks on nägu olemas, koht päikese all (ja võib-olla enamgi veel) välja võideldud. See kõik võimaldab olla avatum, paindlikum. Oleme küll uhked näiteks oma valikkursuste süsteemi ja kursuste rohkuse üle, kuid valikurohkus koolielus tähendab palju enamat: kus ja kuidas õppida, kuidas oma õpitud teadmisi-oskusi-hoiakuid väljendada, kuidas hinnata. Valikute kaalumine ja nende üle otsustamine igapäevases õppetöös loob õpitule tähenduse, toetab teadlikku valikutegemist, paneb pingutama ja arendab vastutustunnet, autonoomsust, õppijakesksust. Järjest enam tahame panustada üldpädevuste arendamisse.

Koolilt ja haridussüsteemilt oodatakse ja loodetakse palju: tulevikus kindlust pakkuvat haridust, oskust ja motivatsiooni elukestvalt õppida, kohanemisvõime kasvatamist, ettevõtlikku hoiakut, rahatarka käitumist, vaimse tervise probleemidega hakkamasaamist, personaalset lähenemist kõikidele osapooltele, ühiskondlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste probleemide lahendamist, rääkimata elementaarsest söögitegemise või viisaka käitumise oskustest. Päriselus tuleb nii õpetajatel kui koolijuhtidel valikuid teha, sest kõike korraga arendada ja arvestada ei saa. Mingil hetkel tuleb piir ette, ootused ületavad suurel määral olemasolevad ressursid. Unistame, et koolis saaksid kõik teha seda, milleks nad on sinna kutsutud: õpilased õppida ning areneda, õpetajad õpetada, olla neile teekaaslasteks, kõik teised (nii koolitöötajad, vanemad, institutsioonid) teeksid seda, milleks nad on ellu kutsutud.

Kuue aastaga on tekkinud meil paras kogus vilistlasi, kellest esimesed on jõudnud ülikooli lõpetada ja tööle asuda, mõnel elavad juba pereelu. Tahame vilistlasi järjest enam kaasata igapäevasesse õppe- ja kasvatustöösse nt mentorite, lektorite, tundide läbiviijatena, tudengivarjude võimaldajana. Noored ise on välja pakkunud vilistlaste andmebaasi idee, mis aitaks luua kontakte ning arendada eri liiki koostööd.

W. S. Maugham on öelnud, et unistused pole mitte eemaldumine tegelikkusest, vaid vahend sellele lähenemiseks. Meie unistused on maised, igapäevases elus tunnetatud, meie uued väljakutsed. Loodame, et meid koolina ka järgmisel arenguperioodil usaldatakse, meiega arvestatakse ning meil on vabadus toimetada liikumaks oma eesmärkide suunas.

Koolikass Johannese mõtteid vahendas Võru gümnaasiumi õppejuht Annely Hindrikson