Samal teemal: Antti Rammo „Kui palju on väärt digitaalne õppekeskkond?“, Õpetajate Leht 11.06

Aastal 2019 kuulutas riik digitaalsete õppematerjalide litsentside ostmiseks välja hanke, mille võitsid ühispakkumisega Opiq ja Foxcademy. Hanke eesmärk oli pakkuda järgneva kahe aasta jooksul kõikidele põhikooliõpilastele võimalust kasutada digitaalseid õppematerjale tasuta. 2020. aasta sügisel hankis haridus- ja noorteamet tasuta litsentsid ka kõigi keskhariduse tasemel õppijate jaoks.

Selle õppeaastaga lõppevad mõlemad hankelepingud. Kuigi põhikooli hankelepingut oli võimalik üheks õppeaastaks pikendada, saab seda pikendada vaid samadel tingimustel: kui hankelepingu hind jääb samaks või hinnatõus on seadusega lubatud piires. Nagu ka Opiqu esindaja Õpetajate Lehes 11.06 ilmunud artiklis „Kui palju on väärt digitaalne õppekeskkond?“ välja tõi, ei oleks samadel tingimustel jätkamine ka ettevõttele kasumlik. Hanketäitja tegi oluliselt kallima pakkumise, mistõttu ei olnud võimalik hanget pikendada.

Seetõttu juhin tähelepanu artiklis esitatud ekslikule väitele, et ministeerium ei pidanud uut hanget vajalikuks: kaalusime hanke pikendamise võimalust põhjalikult. Riik peab arvestama kogu õppekirjanduse turu konkurentsi võimekusega. Hankega kaasnes olukord, kus kaks erapakkujat said riigi stabiilse toetusega pakutavat teenust ja sisu arendada.

Toetusi ja hankepoliitikat kujundades on oluline, et turul on pikemas plaanis toimimiseks vajalik tasakaal, seda eriti olukorras, kus digitaalse õppesisu kasutamine on kasvav suundumus. Digitaalset õppesisu pakkuv turg peab olema mitmekesine ning pakkuma valikut õpilaste jaoks, kellel on erisugused võimed, huvid ja teadmised.

Hangete tulemusel on koolid praeguseks harjunud digiõppevara kasutama. Digimaterjalide kasutusaktiivsus on pandeemia tingimustes viimaste aastate jooksul jõudsalt kasvanud ning distantsõpe on näidanud, et digiõppematerjalid on hea ja vajalik täiendus paberile. Oleme hankeperioodil saanud koolidelt ja lapsevanematelt tagasisidet, et riik võiks jätta valiku tegemise koolile, sest kõikidele õpilastele ei pruugi hangetega tagatud õppematerjalid sobida. Seetõttu eraldas riik uueks õppeaastaks tavapärasele õppekirjanduse toetusele (57 eurot õpilase kohta) iga õppuri kohta täiendavad 10 eurot, et koolipidajatel ja koolidel oleks võimalik ise otsustada, millist õppekirjandust kasutada.

Tegemist on riigi toetusega koolipidajatele, kus peame lähtuma põhimõttest, et õppekirjanduse toetuse eest ostetakse õpilasele õppekirjandust, mis leiab terve õppeaasta vältel kasutamist. Arusaadavalt muutub teenuse hind ajas ning digiõppevara puhul vajab arendamist nii tehnoloogia kui ka sisu.

Turuloogikast lähtudes peaks suurem kasutajate arv hinda alla tooma, kuid praegusel juhul näeme vastupidist suundumust. On äärmiselt oluline, et hinnastamise põhimõtted oleks tellijatele selged ja läbipaistvad. Koolid on väljendanud soovi saada sobivamaid ja vajadustest lähtuvaid paindlikke valikuvariante. Näiteks on täiesti mõistetav, et ainult gümnaasiumiosaga kool ei pea vajalikuks tellida põhikoolile mõeldud digiõppevara.

Artiklis sõnastatud „müütilise 69 sendi“ selgitus on ministeeriumi vaatest lihtne. Hankelepingus on sätestatud järgmiselt: „Lepingu alusel võimaldab Täitja tasu eest kõigile Eesti põhikooliõpilastele ja õpetajatele, haridustehnoloogidele ning tugispetsialistidele ligipääsu digitaalsetele õppematerjalidele ühtses keskkonnas. Teenuse maksumus kalendrikuus ilma käibemaksuta on 83 333,33.“ Jagades teenuse ühe kuu maksumuse toonase põhikooliõpilaste arvuga, saamegi vastuseks 0,69 eurot.

Riik on lähtunud teenuse hinna arvutamisel kogu põhikooli õpilaskonnast. Teenuse hinda saab arvutada ka lähtuvalt teistest teguritest (ühiku hind, kasutuskorrad jne), kuid õpilase vaatest hinna arvutamine tundub õppekirjanduse toetuse mõttes kõige mõistlikum.

Ministeeriumi esindajad on kevadisel perioodil kohtunud eri osapooltega – nii KOV-i esindajate, koolijuhtide kui ka aineühenduste esindajatega. Uut olukorda on tulnud selgitada, teadlikkust tõsta ning ühiselt arutleda. Paljud KOV-i pidajad ja koolijuhid on nõus, et õppekirjanduse (sh digitaalse) valik peab jääma õpetaja otsustada ning riigi suunavat sekkumist ei ole vaja. See võimaldab valida variandid, mis arvestavad õppijate huvide, teadmiste ja oskustega parimal moel, et saaksime pakkuda kvaliteetset õppekirjandust. Selles oleme kirjastuste ja õppematerjalide pakkujatega kindlasti ühel meelel.