Märtsis korraldas ASSITEJ Eesti keskus huvitava veebiseminari „Kes vastutab lapse kultuurikogemuse eest õppeasutuses“. Muuhulgas käidi seminaril välja kultuuriranitsa idee.

Mõte ei ole uus, juba mõned aastad tagasi räägiti vajadusest luua rahastusprogramm, mis aitaks kaasa, et igal lapsel, sõltumata tema elukohast ja vanema rahakotist, oleks võimalus saada osa heal kunstilisel tasemel kultuurielamustest. 

Praegu piirdub paljude laste kultuurikogemus kooli või lasteaeda külla tulnud truppide esinemisega, samas jäävad neil nägemata professionaalsete teatrite lavastused, mida mängitaksegi ainult teatrimajas. Harva satuvad õpilased kunstinäitustele, muuseumitundidesse, kontsertidele.

Hea uudisena tehtigi seminari lõpus teatavaks, et valitsuse koalitsioonilepingus on kultuuriranitsa kokkulepe sees ja kultuuriministeerium taotleb selle tarvis riigieelarvest 2022. aastaks ligi seitset miljonit eurot. See teeb iga põhikooliõpilase kohta umbes 50 eurot, mille eest saaks pakkuda kaks-kolm tasuta teatri-, kontserdi-, muuseumi-, näituse-, kino- jne külastust õppeaasta jooksul. Raha jagataks kohalike omavalitsuste kaudu nii munitsipaal-, riigi- kui ka erakoolidele ning kultuurisündmused valiksid õpetajad. Programm puudutakski esialgu üksnes põhikoole, lasteaiad jääksid välja.

Õpetajate hinnangul on selline programm suurepärane võimalus tutvustada õpilastele eri kultuurivaldkondi, avardada nende silmaringi, suunata kunstimaitset ning hiljem koos nähtu-kuuldu üle klassis arutleda. Kõige suurem roll õpilaste kultuuri juurde juhatamisel ongi praegu õpetajal. Oluline on seegi, et osaleda saab kogu klass, keegi ei pea kõrge piletihinna tõttu loobuma. 

2022. aasta riigieelarve seaduse eelnõu seletuskirjas torkab paraku silma, et kultuuriranitsa toetust on vähendatud ligi seitsmelt miljonilt ühele miljonile eurole aastas, seitsmele eurole õpilase kohta, mille eest ei saa soetada isegi üht piletit. Rääkimata seatud eesmärkide täitmisest.

Kultuur ja haridus on omavahel lahutamatult seotud ning teadmisi ei omandata ju üksnes koolis, pealegi on asju, mida koolipingis õppida ei saagi. Vähe tähtis ei ole seegi, et kultuuriranitsa toetus aitaks vähendada õpilaste kultuurist osasaamise võimaluste ebavõrdsust Eesti eri piirkondade vahel.

Kahtlemata on tähtis kulusid kokku hoida, aga kas see on kõige mõistlikum kokkuhoiukoht? 

17. novembril läheb riigieelarve eelnõu teisele lugemisele ja veel ei ole hilja otsus üle vaadata. Hea riigikogu, mõelge veel, enne kui otsustate!