Võiks ju arvata, et võõrsõnad on kõnes ja kirjas ilmtingimata silmatorkavamad, värvilisemad kui omasõnad. Võrrelgem kas või sõnu „ajakiri“ ja „žurnaal“, „puudumine“ ja „absents“, „vahelduv“ ja „variaabel“. Kuid sageli on siiski ka vastupidi; näiteks „täheteadlane“, „rahvavõim“, „vastasrind“ ja „kõlberüüste“ on märksa silmatorkavamad kui „astronoom“, „demokraatia“, „opositsioon“ ja „korruptsioon“. Viimaseid kasutatakse sagedamini, need on üldkäibivad ja sestap ka neutraalsemad, värvusetumad kui vastavad omasõnad, mida ühel või teisel põhjusel pruugitakse vähem. Sellistel puhkudel on oma võõram kui võõras – ja võõras omam kui oma.

Sarnast suhet näeme „aktuaalse“ ja „päevakajalise“ (või „päevakohase“) vahel: ladinalähtene „aktuaalne“ on tavalisem kui meie oma „päevakajaline“ (või „päevakohane“), mida kasutatakse harvem ja mis on seetõttu värvilisem. Sellest veel värvilisem on aga sõna „päevapõnev“: „päevapõnev arutelu“ pro „aktuaalne arutelu“, „päevapõnev informatsioon“ pro „aktuaalne informatsioon“, „päevapõnevad teemad“ pro „aktuaalsed teemad“ …

Ise olen kuulnud-näinud seda sõna tarvitatavat vaid paaril korral: kõigepealt Henn Saari keeleloos „Keeleabi linnulennult“ (Eesti Raadio „Keeleminutid“, 27.12.1998), kus on juttu sellest, et keeleküsimused jagunevad igihaljaiks ja päevapõnevaiks – ning siis veel kõige enam kahes-kolmes kohas. Niisiis tundub tegu olevat tõelise leksikaalse haruldusega!

Saari on möönnud, et „mõnikord on päris tore kasutada ärapruugitud võõrsõna asemel sama tähendusega omasõna“ („Omad ja võõrad ikka käsikäes“, Eesti Raadio „Keeleminutid“, 21.10.1979). Aga lisagem, et mitte ainult tore, vaid ka kasutoov, sest ootamatu omasõna kohas, kus oleme harjunud kuulma või nägema poolpidust võõrkeelendit, teritab kuulaja-lugeja tähelepanu, tekitab vahel nii vajaliku kummastus- või võõritusefekti – ja annab mõtet, mis võib võõrsõna laialivalguvuses ähmaseks jääda, sageli edasi palju selgemalt ja ilmekamalt.