Tartu Uue Teatri ja Vanemuise koostöös sündinud „Vaba(n)dus“ on just see, mida riiklikes õppekavades nimetatakse läbivate teemade käsitlemiseks. 

Gümnasist saab näidendist ainest nii vabaduse, piiride, piiramise kui vabandamise üle mõtisklemiseks. Aga ka selle üle, kus on piir, millest alates ta ei tunne end vabalt. Hoolimata Postimehes ilmunud kriitikast julgen just enne küpsuseksamit vaadata tükki koos abiturientidega.

Reimo Sagor on koos trupiga suutnud vabaduse mõiste eri küljed vaatajani tuua ning vabandamise valu ja ilu saavad lausa füüsilise vormi. Trupis on neli näitlejat: Veiko Porkanen, Maarja Johanna Mägi, Martin Kork ja Ilo-Ann Saarepera, kes kaasavad vaatajad nii esimestest ridadest kui lõpu poole ka tagantpoolt etendusse nii passiivses kui ka aktiivsemas vormis.

Kuigi Uue Teatri lavastused võivad algajale teatrikülastajale või klassikat ootavale nautlejale olla ootamatu lahendusega, õpetavad need nii mõndagi inimesele iseenda kohta. Punase niidina läbib lavastust sümbolina vabadust võttev raudpuur, vabad, kuid tihti kellegi „kinni löömist“ käsitlevad lastemängud, loomade maailma helid ning vabandused kõikvõimalikel teemadel. 

Olgu teemaks siis orjandus, lähisuhted, pedofiilia, moodne tants, kodu võti, islam või liblika areng – vabaduse ja selle võtmise eri vormid ning olukorrad käivad lavastusest läbi ning vahepeal tuleb üsna tugeva ebamugavustundega toime tulla. Ehk seetõttu lahkusid etenduse ajal ka mõned paarid saalist. Tsitaat etendusest õpetas ju: „Kannatus on nagu kaselatv, mida rohkem seda painutada, seda tugevamini lööb see näkku.“ 

Siiski on minu isiklikul hinnangul hea hetk enda enesekohasuse, aja väärtuse ning kogemuse hinna üle arutlemiseks koht, kus inimesed etenduselt lahkuvad. Ootamatu olukord, mis lahkuma sunnib, ei taba ju nelja-viit paari saalist ühel ja samal hetkel. Just ajal, mil Kenderi keelatud tekste ette loetakse või abieluõnne üle arutletakse.

Kavalehelt leiab lisaks etenduses käsitletavatele Bornhöhe, Kaplinski, Viivi Luige, Kenderi ja Eno Raua tekstidele ka väga nüüdisaegset lähenemist finantsvabadusele või depressioonile ja ärevusele kui vabanduse võtnud seisunditele. Seetõttu saab oma peas või klassiruumis hiljem nüüdisaegseid ja klassikalisi või keelatud tekste siduda, võrrelda või arutluse algatamiseks käsitleda.

Vabandamist tuleb küll etenduses veidi vähem ette, kuid ikkagi omajagu, ja taas kord ebamugavuse piiril. Vabandused näiteks tapmise ja vabaduse võtmise eest tekitavad publikus kindlasti palju mõtteainet. Siit saab hea õpetaja arendada nii mõnegi põneva väitluse või arutluse teema.

Erinevalt samal nädalal Vanemuises vaadatud teisest uuest tükist – järjekordsest Tšehhovi „Kirsiaia“ käsitlusest – rabab „Vaba(n)dus“ just seetõttu, et paneb ka hiljem etendusele tagasi mõtlema.