Märtsis esitleti Kihnu Koolis esimest kihnukeelset looduslooõpikut „Kihnlasõ loodusraamat“, mille järgi põhikooliõpilased sellest sügisest õppima hakkavad. Selle õpiku peamised autorid on Kihnu Kultuuri Instituudi sihtasutuse nõukogu esimees Mark Soosaar ja Kihnu Kooli bioloogiaõpetaja Triinu Vohu. Abimehi ja -naisi oli siin aga palju. Ühena esimestest teatas sellest Peeter Ernits, kes jõudis raamatu lehekülgedele oma uurimusega juttselg-kärnkonnast ehk kõrest, kes Kihnu murdes on ruõmaja konn.

Peeter Ernits tõi looduse linnamehele lähemale

Kui tänapäeval tuntakse Peeter Ernitsat enam poliitikuna, siis pikema mäluga inimesed mäletavad, et Ernitsal oli kaheksakümnendatel väga suur roll eesti rahva loodusteadvuse kujundamisel. Piltlikult öeldes valmistas ta ette tasast pinda fosforiidimeeleavaldustele ja muutis seega üleminekuaja mentaliteeti. Kui Peeter Ernitsast sai 1980. aastal Eesti Loodusmuuseumi zooloogia osakonna juhataja, hakkasid ilmuma tema loetavad artiklid loodusest, 1985. aastal said tema kirjatööd aga Eesti Looduses hoo sisse. Ta kasutas alati eredamaid värve kui päriskirjanikud.

Näiteks ongi temast rääkiv lõik Kihnu uuest looduslooõpikust, mille üheks autoriks on tegelikult Mark Soosaar:

„Loodustiädlane Pieter Ernits, kedäst kihnlasõd kutsid „konnaoniks“, leüdis 1980ndatõl üles muajõlma kõegõ suurõma ruõmajatõ konnõ asurkonna, kus laulsid kampõs koos 5000 isäst. Siokõ uhkõ konnõ mieskoor oln Manõjas. Mõnõ aa päräst oosid Manõja aga nastikud ning pistsid kõik ruõmajad konnad nahka. Terä aa päräst surid nälgä kua piõtõ kõik nastikud. Nüüd näeb nastikusi suarõ piäl paelu, ruõmajad konna sama arvast kui õbõraha“ (lk 13). Jutt on siin siis sellest, kuidas Manija nastikud naabrist roomajatele juttselg-kärnkonnale ära tegid, ning sellest, et Manilaiul kutsutakse Peeter Ernitsat konnaonuks. Kohalikud märkasid, et kui loodusteadlane sinna tuli, siis ta suhtles pigem konnade kui inimestega – sellest ka hüüdnimi.

Juhtum ise oli sügaval kaheksakümnendatel

Kampas koos laulvate roomajate konnade esmaallikas on aga 1980. aasta maikuu Horisont, kus ilmus Peeter Ernitsa artikli „Kahepaiksed“. Loodusteadlane sedastab: „Kunagised Saaremaa ja Vilsandi poisid mäletavad tänaseni, kuidas kõrega loomamänge mängiti: liivast ehitati laut ning lehmadeks ja lammasteks korjati kõred sisse. Neid oli kõikjal palju. Mereäärne roostik lausa kõrises kevaditi nende pulmakisast – sellest nad oma teise nimegi said. Sinna roo vahele päikesele haududa jätsid kõred kududa oma järeltuleva soo. Kuid see oli ammu. Tänasest on kõrest saanud Eesti kõige haruldasem kahepaikne.“

Aprillis 1983 tõi Ernits konnade teema ka Eesti Loodusse ‒ sellega algaski tema artiklite võidukäik selles ajakirjas. Koolipoisiaegadest mäletan ärevil tulekut postkastide juurde trükivärsket Eesti Loodust tooma – ärevus seetõttu, kas seal Peeter Ernitsa loodus- ja rahvustundlikke esseid on. Kirjatöid, mis kandsid just essee, mitte aga artikli nime ‒ neid viimaseid kirjutasid päriskirjanikud Eesti NSV Kirjanike Liidust.

Ja 11. juunil 2023 saab loodusteadlane juba seitsmekümneaastaseks.