Akadeemik Paul Ariste uurimused pakuvad meile ammendamatut ainest selle kohta, kuidas ärplevad poisikesed 1920. aastatel üksteisega kõnelesid. Näiteks: „Noh, mis salajuttu te siin ajate, me kuulsime, et on mingi jutusumin ühes kohas. Kas te seda ei tea, et salajutt haisma läheb?“ – „Mis teil sest on? Ise te ikke kudistate ja kudistate, teist räägiti, et hakkate serva lööma ja plaani pidama.“

Need on noorte meeste nostalgilised jutud, millest aga puuduvad neljatähelised suguelunditele viitavad roppused, millest tänapäeva noorte kõnepruuk lausa kubiseb. Millegipärast tõstavad nad nüüd pidevalt üles suguelu temaatika. Ühes maakoolis, koolide e-keskkonnas küberkuriteo ohvriks langenud noormehe puudumistõendile kirjutasid teised nagad: „Suguelundi probleem.“ 

Inimesed ei tunne veel õigekirja ega sõnade täit tähendust, aga juba on neis pulbitsev mehelikkus kosena tee leidnud. Obstsöönsetest sõnadest saavad sidesõnad.

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi koolipedagoogika nooremlektori Triin Ulla sõnul kaoks selle noormehe tahe rõvetseda kohe, kui ta eakaaslaste seas toetavat publikut ei leiaks. Kui teised ütleksid talle konkreetselt: „Jäta kohe see jama!“ Noored saavad alati aru väga selgest jutust.

Noorte suundumust roppustele on võimalik kasutada arvete õiendamiseks mõne õpetajaga, kes kooli direktorile millegi poolest ei meeldi. Õpetaja tõmmatakse noorte tasemele ja nende kaasosaliseks. Lõplikult põrmustatakse ta siis, kui paar lapsevanemat ja keegi kooli juhtkonnast koos tema vastu töötavad. Õpetajal ei ole mõtet pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole – milleks vaielda pooletoobistega? Jänes, kelle kohta tõestati, et ta on kaamel, ei hakanud ka vastupidist tõestama.

Kadunud kasvatusteadlasel ja kirjanikul Priit Kruusil (1981–2018) oli näidend „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“. Selle peategelane oli õpetaja Tammik, keda rünnati nii mõnigi kord ja kes vajas seetõttu rehabiliteerimist. Nii on ka tänapäeval.

Kohalikud omavalitsused näevad väga harva, et koolides on midagi lahti. Samas Eesti edukamaid koole tühistatakse – väikest Metsküla Kooli tahetakse lausa sulgeda. 

Nõukogude ajal valitses koolide ees mõõdukas hirmuõhkkond. Suur punane kaks päevikus tähendas väga palju ja pedagoogid võisid lapsevanemat küsitleda samamoodi nagu lastki. Tänapäeval on teisiti ja küllap muutub jälle. Kool kui konservatiivne koht jääb aga olemuslikult ikka samaks.