Ukrainlasest lapsevanemat Daniil Kurakinit pahandas hiljuti Tallinna Mustjõe Gümnaasiumist saadud suvelektüüri nimekiri, mis sisaldavat ka Mihhail Zoštšenko jutustust „Vaprad lapsed“, kus juttu sellest, kuidas vene lapsed võtavad kinni fašistliku lenduri. Noored venelased paluvad temalt andestust, et nad on teda juustest tirides ebaviisakad. 

Ta näeb selles Kremli jutupunktide täitmist. „Vaprad lapsed“ olla ilmunud kirjaniku novellikogus „Sõjajutte“, kuid Zoštšenkol polegi niisuguse nimega raamatut. Sellegipoolest saatis Haridus- ja Teadusministeerium koolijuhile kirja, milles palub lugemisvara selgitada. 

Tallinna raamatukogudes on küll mitmeid venekeelseid Zoštšenko lastejuttude kogumikke, kuid mitte üheski seda lugu ei ole. See pala aga eksisteerib, on krutskiga naljajutt, mida võib mõista ka irooniana ametlike kaanonite pihta. Lugu on olemas internetis, kust neljanda klassi laps seda vaevalt oskab otsida. Ka võib seda kindlasti lugeda mõnes teaduslikus väljaandes, aga vaevalt läheb mõni lapsevanem pärast tööd Tallinna Ülikooli raamatukokku, et leida Zoštšenko „Kogutud teoste“ vajalik köide. 

Nüüd ei teatagi enam, kas last üldse raamaturiiuli juurde lasta. Hoidku taevas, et ta ei avastaks sealt midagi ideoloogiliselt sobimatut! Lapse tähelepanu võivad köita riiulis nurgast nurka ulatuvad „Seiklusjutte maalt ja merelt“ köited, mille sisu on ülipõnev ja milles on ilusad värvilised pildid iga trükipoogna kohta. Selles sarjas anti neljanda raamatuna välja Aleksandr Avdejenko spiooniromaan „Tisza kaldal“. Raamat jutustab sellest, kuidas Ameerika luure püüab Tšehhoslovakkia suunalt Nõukogude Ukrainasse sisse imbuda, kuid sealsed piirivalvurid teevad residendid kahjutuks. Kindlasti on tänapäeva nooruse hulgas tõelisi raamatufänne, kes alustavad seiklusjuttude sarja lugemist ab ovo ja jõuavad lõpuks omadega Tisza kaldale. 

Meile külla saabunud ukrainlase meelest võiks siin tegemist olla Kremli doktriini õpikuga. Sama lugu on „Seiklusjuttude“ seerias viienda osana ilmunud raamatuga „Jäljed lumel“. 

Eesti kirjandusklassika pole samuti päris puhas ega kõlba lugemiseks praeguse Ukraina sõja kontekstis. Holger Puki teostega on sama lugu mis stalinlike võimude põlualuse Zoštšenkoga. Küllap valvatakse, et laste kätte ei satuks ideoloogiliselt ebapuhas „Jutukolmik“, mis samuti Nõukogude ajal välja anti. Kus on samuti ilusad pildid sees, aga jutt filosoofiliselt sobimatu. Näiteks: piirivalvur Kolja kaitseb rahulikku kolhoosipidu, aga merest tulevad kaks Lääne diversanti ja teevad ta külmaks. Piirivalvekoer nutab tema avatud kirstu juures. Kes ajalugu tunneb, teab, et see on natuke vale. Aga seda võibki käsitada fantaasiakirjandusena.

Kõige meeldivamal kombel lugemishull laps võib asuda raamatut tudeerima, teadmata selle ideoloogilist tausta. Kui „Tisza kaldal“ ilmus, loeti hoopis innukamalt eestiaegset kirjandust. Aga sellega oli asi selge: too oli keelatud, veel okupeerimata sinimustvalgest vabariigist, isade maalt. Tänapäeval on tükk tegemist, et lapsi üldse raamatute juurde saada. Sellegipoolest leidub aeg-ajalt tippusid ka õpilaste hulgas ja võime ette kujutada metallitööhuvilist noort, kes loeb innustunult raamatut „Kuidas karastus teras“. Teost „Meie Keres“ loeks aga mõni tulevane arstiteaduskonna üliõpilane, kes huvituks, kuidas käib elutegevus meie keres. 

Tänapäeval on palju noori, kes ei tahagi midagi lugeda. Enda gümnaasiumis õpetamise kogemusest tean, et alla kolmandiku on neid, kes loevad ja kirjutavad isiklikust huvist. Teevad seda mõnuga. Veidi üle kolmandiku lepivad lugemisega, kui õpetaja neid selle eest ohtralt kiidab ja hinnetega premeerib. Alla 10% ei loe mingil juhul. See kurnab ebameeldivalt nende aju, sest lugemine ei lõpe olukorras, kus kõik kollid telefoniekraanil on tapetud, ega teki ka ingliskeelset silti „Mäng läbi“.