Kõige kergem on mängida, sära silmis, muidugi rahvapille, sest nendega on võimalik lihtsam muusikapala selgeks saada mõne tunni või isegi minutiga.

Kuidas aga viia teadmine, et pillimäng polegi nii keeruline, suurema hulga lasteni? Kuna see küsimus huvitas mitmeid TLÜ üliõpilasi, kogusin neist kokku rahvapille tutvustava ELU projekti. Kaasjuhendajateks kutsusin suurte kogemustega muusikakasvatuse metoodiku Tiina Selke ning eluaegse folkloristi Pille Kippari. Projektis osales 23 üliõpilast 11 erialalt, enim eripedagoogika, alushariduse, psühholoogia tudengeid ja eesti filolooge. 

Projekti liikmetest moodustus neli rühma, kes oma huvidest lähtuvalt asusid tutvustama üht kindlat pillirühma suunaga rahvapillidele. Nõnda hakati üheskoos uurima keel-, vile-, löök- ning näppekeelpille. Nende pillide kohta otsiti infot raamatukogust, arhiivist, internetist jm.

Järgmisena õpiti rahvapille ise valmistama ja neid ka mängima. Seejärel koostasid tudengid Tiina Selke juhendamisel tunnikavad, kuidas neid pille põhikooliõpilastele tutvustada. Esimesed ringid tegid üliõpilased läbi isekeskis ning selgus, et tunnikavasid oli põhjust täiendada. Teiseks ringiks oli sama rahvapille tutvustav tund päris õpilastega koolis. Aitäh Viimsi Koolile, Tallinna Tehnikagümnaasiumile, Kohila Gümnaasiumile, Viljandi Kaare Koolile, Kallavere Keskkoolile ja Vanalinna Hariduskolleegiumile, kes rahvapillide tutvustamist oma õpilastele vajalikuks pidasid. 

Artiklile lisatud rahvapille tutvustavad videod tegid TLÜ informaatikatudengid meie konspektide põhjal. Videod pandi veebi, kus kõik huvilised neid vaadata saavad. 

Kõik projektis osalenud üliõpilased tõdesid, et rahvapillid huvitasid lapsi üliväga, kuulati tähelepanelikult ja esitati palju küsimusi. Ka kõige tagasihoidlikumad lapsed julgesid viiulipoognaga üle õrnade keelte tõmmata. Pingipilli kraapimine pakkus lusti paljudele ning väike vahva plekkkarbist krooksupill tegi kõigile nalja. Kas tutvustati mõnusat putkevilet või kääksuvat Hiiu kannelt – eriline ja omamoodi põnev oli iga tund! Lisaks kallati lapsed üle põnevate pillilugude, huvitavate faktide ja töölehtedega. 

Turvaline, loov ja positiivne õppekeskkond julgustab lapsi ise pillidega lähemalt tutvuma. Õpetaja ülesanne on luua selleks keskkond ja siis laps õpibki! See paneb lapse ise õppima. On tore näha, et rõõm pillimängust ei ole Eesti koolidest kadunud! Samuti ei ole kadunud soov pille ise puudutada, näha ja kuulda. Pilli ei pea alati õpetama, seda saab ka õppida – praktiline pilliõpe on parim!

Üks probleem on muidugi ka – koolidel on vähe rahvapille. Kuid ELU projektis leppisime Kullo keskuses tegutseva rahvapilliühendusega Piibarid kokku, et huvilised õpetajad võivad pöörduda nende poole, kui soovivad pilli harjutada või rahvapillide õpetamise kohta rohkem teada. Seega on rahvapillide õpetamiseks esialgne minimaalne materiaalne baas Eestis olemas. Nii on meil julgust uskuda, et äkki suudamegi rahvapillid õpilaste hulgas senisest populaarsemaks muuta. 

Mida rahvapillide õpetamine tudengitele andis?

Õpilased võtsid rahvapillide tunnid vastu väga hästi. Kuid huvitav on ka see, kuidas kogesid rahvapillide tutvustamist ja nendel mängima õpetamist meie tudengid. Algul olid nad ju ise ka õppija rollis. Kirjalikust tagasisidest tuleb välja, et kõigile projekt meeldis, ja paljud tõid välja ka seda, et rahvapillidega tutvumine ja nende mängimine äratab huvi muusika vastu, liidab õpilasi, vähendab pingeid, edendab koostööoskust ja mõjub isegi teraapiliselt. Alljärgnevalt mõned väljavõtted tudengite tagasisidest.

• Marge Altsaar (kasvatusteadused). Kuulsin teistelt õpetajatelt, et rahvapillide tunnis olnud õpilased tahtsid järgmises muusikatunnis jälle „ise pilli mängida“. Kunstitunnis joonistasid aga kõik õpilased värvilisi džembesid, mida olime rahvapillide tunnis mänginud. Lisaks uurisid poisid tehnoloogiatunnis, kas nad saaksid seal mingi pilli valmis meisterdada. Seega oli huvi tekitatud! 

• Anna Marie Jüriväli (psühholoogia). Huvi projekti vastu tingis mu enda pilliõppe kogemus: pärast seitset aastat klaveriõpinguid ei suuda ma pea ühtki lugu sellel instrumendil mängida. Projekti raames tundi andes nägin, et pilliõpe ei pea olema nii pingeline ja sunnitud nagu muusikakoolis, vaid igaüks võib leida endale pilli, mida ta saab mängida, sära silmis. Me näitasime õpilastele, et pillimäng võib olla mitmekesine ja väga huvitav. 

• Anita Aas (eripedagoog-nõustaja). Pillimäng aitab õpilasel arendada motoorseid oskusi, parandab keskendumisvõimet, annab võimaluse eneseväljenduseks jne. Seepärast kasutan erapedagoogina pille näiteks individuaalse õppekava raames. Pill on teraapiline vahend! Lisaks annab pill mulle võimaluse läbi viia grupiseansse, kus õpilased saavad üheskoos pillidega heli tekitada ning muusika kaudu suhelda, koostööd teha, üksteise kuulamist harjutada. Pill on eripedagoogi kindel töövahend. Liitusin projektiga, et saada suuremat pillikogemust.

• Liis Lehtsaar (kasvatusteadused). Valisin rahvapillide projekti, sest näen õpetaja ja lapsevanemana iga päev, et muusikast ja pillimängust tunnevad rõõmu kõik lapsed. Ka need, kes pole tingimata huvitatud muusikakoolis õppimisest. Seetõttu oli see projekt minu jaoks suuresti ideede ammutamiseks. Samuti pean kasvatusteaduste tudengina oluliseks inimese igakülgset arengut ning pillimängu lõimimine õppetöösse annab selleks võimaluse.

• Anette Põlder (sotsiaalpedagoogika). Ma ei ole varem õpetaja olnud, aga mulle meeldis, kui rõõmsaks muutusid laste näod, kui nad said pilli mängida. Samuti meeldis tagasiside, mis me pärast lastelt saime. Tulevikus võiks rahvapillide tund (45 minutit) olla veidi pikem, et lapsed saaksid rohkem pillikogemust.

• Pirgit Paalo-Padjus (sotsiaalpedagoogika). Õppisin meisterdama roopilli ja putkevilet ja see oli põnev. Sotsiaalpedagoogika tudengina jälgisin tunnikava ja tunnitegevuste puhul eakohasust ja kõikide õpilaste kaasatust. Mulle meeldis olla üheks tunniks õpetaja rollis. See oli minu jaoks omamoodi elamus. Saime pakkuda õpilastele huvitavat pillikogemust. 

• Heili Heinaste (alusharidus). Liitusin projektiga, sest näen lasteaias töötades, millist rõõmu ja huvi pillimäng lastele pakub, ning tean, et pillimäng ka arendab last. Olin üllatunud, et koolis mängivad lapsed palju vähem pilli kui lasteaias. Kõige põnevam ja ka närvesöövam osa projektist oli grupis töötamine, sealhulgas rahvapillide orkestrina mängimine. 

• Kristi Mägi (eripedagoog-nõustaja). Lapsepõlves oli minu pilliõppimise kogemus negatiivne. Seevastu mängivad kõik minu neli last pilli rõõmuga. Nii tekkis mul huvi, kuidas on osatud pillimäng neile nii meeldivaks muuta. Projektiga ühinedes saingi seda teada. Eripedagoogina kasutan ka lasteaiatöös muusikariistu. 

• Laura Peet (eesti filoloogia). Minu pillikogemus oli põhikoolis ja gümnaasiumis väike: klaver, kitarr ja mõni löökpill. Tahtsin, et õpilased õpiksid tundma palju rohkem pille. Projekti käigus õppisin nii looduslikest (putk, pilliroog) kui ka tehismaterjalidest pille valmistama. Lisaks omandasin enda jaoks täiesti uues oskuse – tunnikava koostamise. 

• Karoliina Murd (eripedagoogika). Mind huvitas, kuidas saaks pillimängu lihtsamini õppida ja õpetada. Samuti pakkus huvi pillide tundmaõppimine. Nägin, et õpilastele ei pea rahvapille tutvustama tingimata muusikaõpetaja. 

• Katariina Mägi (eripedagoogika). Olen õppinud kahes muusikakoolis 12 aastat viiulit ja tundsin huvi, kas saan ELU projekti kaudu õpilastega oma pillimängukogemust jagada. Lisaks soovisin tutvuda teiste pillidega. Kõige suurem kogemus oligi pillitunni läbiviimine koolis. Üllatas, kui huvitatud olid lapsed meie tutvustatud pillidest. Vahva oli ka jälgida, kui õnnelikud nad olid, kui juba esimese korraga pillist hääle kätte said. 

• Maarja Sepp (alusharidus). Olen terve elu kooris laulnud, kuid ühtki pilli ma mängida ei osanud. Nii liitusingi rahvapillide projektiga, et pillikogemust ka saada. Projekti käigus selgus, et pille ei pea ainult muusikatunnis mängima, vaid neid saab kasutada ka eesti keeles, kunstiõpetuses, loodusõpetuses. Valisin endale õpitavaks pilliks bandžo, kuna ma polnud kunagi bandžot lähemalt näinud. Aga seda pilli oli raske õppida! Tunnis lasksin õpilastel taaskasutatavatest materjalidest väikese bandžo meisterdada. Tagasiside lastelt, õpetajalt ja lastevanematelt oli üdini positiivne ja see andis mulle innustust ja kinnitust, et töö lastega on minu jaoks. 

• Karin Toom (alusharidus). Projekti käigus õppisin tundma väikekannelt. Nüüd saan seda pilli ka oma töös lastega kasutada. Projekti käigus õppisin väikekannelt veidi ka mängima, nii et sain sellega õpilastele tunni läbi viia. 

• Monika Valdre (kunstiteraapiad). Ma nautisin väga kõike pillidega seotut, mida projekt meile pakkus. Meeldis ka lastele koolis pille tutvustada. Kirsiks tordil oli pillide meisterdamine looduslikest ja käepärastest materjalidest. 

• Maarika Laht (ajalugu). Tegin selles projektis tutvust vilepillidega ja meisterdasin mõne ka ise (roopill, putkepill, reasvile jne). Näidispillitunni viisin läbi Viimsi Koolis, mille eest olen tänulik, sest sain vahva kogemuse. 

• Gertrud Martin (eesti filoloogia). Mul oli suur soov laste muusikaarmastuse kübekest natuke kasvatada ja selles projektis tekkis mul selleks suurepärane võimalus! Projekti käigus sain juurde esinemisjulgust ja -kogemust. Arvan, et ei pea olema kõrgtasemel muusik, et lastele pille tutvustada ja neile natuke pillimängu õpetada. 

• Agnes Värk (alusharidus). Tänu sellele projektile tean, milline tunne on pillidega katsetada, ja loodan seda teadmist edasi anda ka oma õpilastele. 

Üliõpilased mängivad rahvapillide tundi isekeskis läbi

Trummiorkestri proov

Üliõpilased harjutavad rahvapille

Lihtsad rahvapillid, mida saab ise valmistada

VIDEOD: TLÜ INFORMAATIKATUDENGID