Kallid õpetajad, kui teie oleksite tahtnud rikkaks saada, ei oleks te kunagi õpetajaks hakanud. Siis oleksite pidanud suunduma kas kinnisvara- või transiidiärisse. Just nii kirjutas majandusteadlane Andres Arrak loos „Karjäärinõustamine alaku lasteaias“ juba rohkem kui kaheksa aastat tagasi. Mul tuleb see tsitaat ikka ja jälle meelde, kui õpetajate palgatõus aktuaalsemaks muutub.

Missioonitundega makse ei maksa

Minu praegune eesmärk ei ole rikas olla või selleks saada, sest nii elutark olen juba ikka, et mõistan – õpetajana ma ilmselgelt rikkaks ei saa. Käin siiski kohusetundlikult tööl, sest saan selle eest palka. Jah, ma käin raha pärast tööl. Tasuta ma klassi ette ei läheks.

Õpetaja suust kindlasti ehmatav väljaütlemine, sest tihti jääb mulje, et õpetajal on mingi müstiline missioonitunne. Aga nii, nagu ei saa kolme pika pai eest poest saia, ei saa ka missioonitundega arveid maksta.

Üldjuhul ma ei vingu ja palk pole kindlasti ainuke tegur, mille pärast ma koolist kohe lahkuma kipuks. Küll aga on minu jaoks oluline elada ära normaalselt, võib-olla isegi koguda midagi meelerahufondi, kui pesumasin või külmkapp peaks otsad andma. 

Reaalsus on, et kui pärast aastaid ja aastaid lubadusi ei ole õpetaja palk ikka konkurentsivõimeline, siis mingi hetk teeb inimene majanduslikust olukorrast lähtudes oma valiku. Heal juhul jääb ta kooli edasi, võtab suurema koorma kanda ja teenib rohkem, kuid kui õpetaja on koolis rööprähklejast kokk-kondiiter-keevitaja, siis mis saab hariduse sisust ja kvaliteedist?

Kui õpetaja palgatõus tuleb teemaks kellegagi, kes hästi teenib, siis olen märganud, et nõustutakse, et õpetaja on enda panuse eest alamakstud, kuid tunda on, et teema on ebamugav. 

Olematu palgatõus

Mäletan veel selgelt, kui pea kaks aastat tagasi oli õhus kontroversne loosung: „Õpetajate palk tõuseb laste huvihariduse arvelt!“ Korraks oli häbi, et minu palk tõuseb laste arvelt. Pea kaks aastat hiljem on mul halb maik suus seoses eeloleva palgatõusuga aastal 2024. Septembris tuli teade, et õpetajate alampalk siiski tõuseb uuel aastal umbes-täpselt-eimidagi. Alampalk ehk minimaalne summa täiskohaga töötavale õpetajale peaks kerkima 1749 eurolt ligikaudu 1778 euroni bruto. Kiire matemaatika ütleb, et tõus on 29 eurot miinus maksud.

Pärast seda teadet küsis töökaaslane naljatledes, kas ma tuleksin talle appi seda raha raiskama. Jah, pole viisakas naerda enda tööandja üle ja muie näol palgatõus vastu võtta, kuid huumoriga võttes on korraks kergem. 

Vahepeal proovin leppida, sest ei suuda iga jumala päev mõelda sellele, et ma ei teeniks täiskohaga ainetunde andes isegi Eesti keskmist brutopalka. Ja ma ei räägi siin ületunde tegevast ja lisakohustusi täitvast õpetajast. Kõik ei jõua ega pea lisakohustusi võtma, et saada normaalset palka, millest ära elada.

Tüdinud sellest komejandist   

Ei tea, mitmes Eesti õpetajate puhkeruumis kõlas pärast 29-eurosest palgatõusust kuulmist sõna „streik“? Eestlane ei lähe niisama tänavale, aga mina tunnen küll, et kaua võib udutada mingist Eesti keskmise jahtimisest ja õpetajate väärtustamisest. 

Loodan, et kui tuleb minu karjääri esimene streik, siis ei ole see ühepäevane naljanumber, vaid mitmenädalane jõuline ehmatus ühiskonnas. Senini on kõik jäänud ähvarduseks ja on leitud kesktee, kus hundid on söönud ja lambad terved. Minnakse pea norgus edasi tõdemusega, et jah, on rasked ajad, kuid saime veidi juurde. Ausalt, olen tüdinud sellest komejandist palga ümber!