Kuulusin kooliajal nende hulka, kes viimasel hetkel voodist püsti kargasid ja siis kooli suunas vudisid. Kuna kool oli kõrvalmajas, tõusin 20 minutit enne kaheksat ja olin õigeks ajaks platsis.

Ülikoolis olime juba „targemad“ ja jätsime toakaaslastega loengusse minemata, kui ikka kuidagi maast lahti ei saanud, sest olime poole ööni üleval olnud. Eriti laupäeva hommikuti ei viitsinud loengusse jalutada. Ja-jaa, ammustel aegadel tuli ka laupäeval koolis käia. Legendaarne professor Paul Ariste armastas käia ühikatoa ustele koputamas, et meid loengusse kupatada.

Seega tean omast käest, et nooruspõlves on uni eriti magus ja päevarütm ebaregulaarne. Kuid Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumis õpilastega vesteldes kuulsin üllatuseks, et enamik nende kooli noori soovib alustada koolipäeva kell kaheksa. Eeskätt selleks, et koolipäev ei veniks õhtuni ja nad jõuaksid ka huviringidesse. Gümnasistide elu on ju suuresti orienteeritud vabaajategevustele. Et gümnaasiumidesse tullakse kaugemaltki, sõltuvad paljud noored ühistranspordist või vanemate „transfeerist“, mis omakorda oleneb töölemineku kellaajast. Paraku on vähestel võimalik alustada oma tööpäeva kell üheksa.

Üle Eesti koolide juhte küsitledes kuulsin järjest, et määruses „Nõuded statsionaarse õppega üldhariduskooli õppe- ja kasvukeskkonnale“ paika pandud kella üheksa asemel soovitakse tundidega varem pihta hakata, peamiselt eelpool nimetatud põhjustel.

Võibki jääda diskuteerima selle üle, mis kell on vara. Kuid koolijuhte nörritab pigem tõsiasi, et käsulauad on ühesugused nii väikestele kui suurtele õppuritele. Kuigi gümnaasiumid on põhikoolidest lahutatud (ja näiteks Tartus ammu ka päriselt), tulevad määrused jätkuvalt nii, et mudilased ja gümnasistid, kellest suur osa juba täiskasvanud, pannakse ühte kasti. Sama määrusega kehtestati ju ka nõuded toitlustamisele ja õuevahetundidele. 

„Kujundame toitumist 18-aastasel, kes läheb õhtul ööklubisse!“ muigab üks õppejuht sarkastiliselt. Pole ju saladus, et osa gümnasiste elab juba enne täisealiseks saamist täisverelist pereelu. On neidki, kel juba mõne kuu pärast seisab ees tööleminek. Kas nad räägivad ülemusele teaduslikust lähenemisest noorte unevajadusele, kui tööpäev algab kell kaheksa?

Kahju, et sääraseid muudatusi jõuga peale surutakse, selle asemel et lasta koolidel otsustada, kahetsevad koolijuhid. Autonoomiast on viimasel ajal killukesi muudkui ära võetud.

Üks õpetaja võttis hiljuti sotsiaalmeedias kokku kahe viimase aasta otsused, mis tulnud „tarkuse ministeeriumist“, ja kirjutas, et tunne on nagu lappama läinud vurril.

Aga ehk tulebki endale raskuseid püstitada, et neid ületada saaks.