Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) esimees Reemo Voltri annab ülevaate streigiks valmistumisest ja arutleb selle üle, kas streik võiks veel ka ära jääda.

Reemo Voltri selgitab poliitikute suhtumist streiki, tutvustab Tartus sõlmitud kollektiivlepingut, annab ülevaate streigi võimalikust ulatusest ja julgustab kõhklevaid õpetajaid streigiga liituma.

Reemo Voltri, te käisite esmaspäeval riigikogu kultuurikomisjonis. Mida seal räägiti?

Kultuurikomisjonis uuriti, kui kaugel me streigi ettevalmistamisega oleme ja millised on õpetajate streigieelsed nõudmised. Taheti teada, kas need on muutunud. Ei ole. Nõudmised on meil olnud juba kümme ja rohkem aastat samad: õpetajate töötasu peab algama riigi keskmisest palgast. Me alustasime ka eelmisel aastal läbirääkimisi sellelt positsioonilt, kuid tulime läbirääkimiste käigus valitsusele natuke vastu ja leppisime sellega, et õpetajate palga alammäär võib ka väiksema tõusuga olla. Täna on streigi nõudmisena siiski kirjas, et õpetaja töötasu peab algama riigi keskmisest palgast ehk 1950 eurost. Rääkisime kultuurikomisjonis ka õpetaja karjäärimudelist, töökoormuse arvestamisest jms. Lõpuks uuriti, millistel tingimustel oleks võimalik streiki ära hoida. Arutelu kestis rohkem kui poolteist tundi.

Kas leidsite kultuurikomisjonis ka mingisugust mõistmist?

Jah, komisjoni liikmetel oli arusaamine probleemist ja selle olemusest olemas ja mitu komisjoni liiget ka väljendas seda. Öeldi, et väga oluline on see streik ära hoida, kuid selleks peab valitsus astuma samme. Haridusminister Kristina Kallas oli samuti kohal ja tutvustas oma nägemust lahendusest, millega ta läks pärast kultuurikomisjoni istungit koalitsiooninõukogusse, et taotleda volitusi riigiga kollektiivlepingu sõlmimiseks kuni 2027. aastani. Siis arutati kultuurikomisjonis, kas ministri kava on piisav ja kas see hoiaks streigi ära.

Te kohtusite eelmisel reedel haridusministriga ka eraldi. Mis oli tema sõnum?

Vastavalt seadusele tuleb enne streiki alustada läbirääkimisi ja siis me markeerisime ministriga koos ära streikijate miinimumnõudmised, millega oleks veel võimalik kokkuleppele jõuda.

Tartus sõlmiti kollektiivleping, riigi tasandil ei paista see olevat võimalik.

Tartus sõlmiti juba kahekümne esimest korda õpetajatega kollektiivleping, sest Tartu linn võtab õpetajaid ja haridustöötajaid olulise partnerina. Lepingu linnaga sõlmisid Tartu maakonna haridustöötajate liit, mille eesotsas on Tiiu Laan, ja Tartu linna haridustöötajate liit (eestvedaja Kalle Kalda). Kuna linna haridustöötajate liit tahtis koostöölepingut igal juhul sõlmida – kuigi oleks võinud eelnevalt üle-eestilise streigi tulemused ära oodata –, siis läks maakonna liit nendega kaasa.

Kristina Kallas on esimene minister, kes on valmis ka pikemaajaliseks kokkuleppeks, ja loodame, et suudame selle lähiajal või hiljemalt esimesel poolaastal ära vormistada. Siis ei pea enam igal sügisel rääkima täpselt samadest asjadest, millest varasematel sügistel, ja saab keskenduda sisulisematele probleemidele, nagu õpetajate pikaajalisem palgatõus, karjäärimudel, töökoormus jms.

Kui streik ikkagi tuleb, kui palju õpetajaid siis kaasa lööb?

Praegu on rohkem kui kolmveerand haridusasutustest endale streigijuhi valinud ja seal streik toimub. Saame pidevalt teateid uutest haridusasutustest, kus on samuti streigijuht valitud ja tahetakse streigis osaleda. Arvan, et streikivate haridusasutuste arv kasvab kaheksakümne protsendini. Täpsemalt saame öelda muidugi pärast streiki.

Kui pikalt streik kestab? 

Lasteaedade ja kutsekoolide õpetajad osalevad toetusstreigis ja neil kestab see kolm päeva. Mõned haridusasutused, kus algul arvati, et streigitakse kolm päeva, on nüüd teatanud, et teevad seda siiski terve nädala või kauemgi – Eesti õpetajate ja hariduse toetuseks.  

Seaduse järgi streikivale õpetajale palka ei maksta … 

Kahjuks on nii peaminister, haridusministeerium kui riikliku lepitaja nõunik Harri Taliga mingites situatsioonides ning intervjuudes levitanud väärtõlgendust, nagu oleks streikijatele palga maksmine keelatud. Taliga on nimetanud streikijatele palga maksmist isegi kuriteoks ja peaminister seadusevastaseks. Seaduse järgi on aga tööandjal küll õigus streikija ilma palgata jätta, kuid niisugust kohustust tal ei ole.

Näiteks Tallinna linn lubab maksta streikijatele kolme päeva ulatuses palka ja see on seadusega kooskõlas. Nad tellisid selleks ka õigusliku hinnangu advokaadibüroolt, seega ei ole see kuidagi laest võetud arvamus. Ka sotsiaaldemokraatide esimees julgustas nende juhitud omavalitsusi palka maksma. Seega palga maksmine streigis osalejatele on igati seaduslik ja tunnustamist väärt tegevus!

Kui näiteks nädal aega kestnud streigi palk peetakse kinni, siis peab selle nädala jooksul õpetamata jäänud teemade ja materjalide järeleõpetamine, konsultatsioonid jms olema tasuline. Kui koolijuht ja kohalik omavalitsus ei ole laste järeleõpetamisega nõus, siis peavad õpetajad südame kõvaks tegema ja jätmagi streigitud nädala materjali kevade lõpuni õpetamata. Ja see maksmata jäänud raha jääb ju palgafondi alles, kuidas kavatseb asutus seda muidu kasutada?

Kas streigijuhid kerkisid esile ise või tuli neid otsida ka? 

Suur osa streigijuhtidest on EHL-i vastava haridusasutuse ametiühingu usaldusisikud või meiega kontaktis juba novembrikuu hoiatusstreigi ajast. Me ei ole küll kuulnud, et kuskil jääks streik ära sellepärast, et mitte keegi ei ole nõus streigijuhiks hakkama. See on ikkagi nii suur Eesti hariduse ja õpetajaskonna eest seismise aktsioon, et streigijuhte leida pole raske. EHL on valmistanud streigijuhtidele ette põhjaliku infomaterjali, viinud neile läbi infotunde, trükkinud blankette, millega teatatakse haridusasutuse juhile streikimisest, on näidatud, kuidas näevad välja allkirjalehed jms. Nii on tehtud streigijuhi elu võimalikult lihtsaks ja arusaadavaks.

Kas streik tugevdab EHL-i ridu ja annab julgust järgmisteks aktsioonideks? 

Kindlasti, meil on ju nüüd rohkem kogemusi. Eelmine streik toimus ju peaaegu kaksteist aastat tagasi. Juriidikas oleme praegu kindlasti palju pädevamad ja ma loodan, et järgmistel aastatel ei pea me enam streikima, vaid saame rahulikult oma tööd teha. Aga kui on vaja, siis hakkame jälle ka streigist rääkima, ja seda ohtu siis enam ei teki, et lasteaia- ja kutsekooliõpetajad ning muud haridustöötajad ei saaks põhistreigis osaleda.  

Meiega liitub ka neid õpetajaid, kes ei ole seni meie organisatsiooni teed leidnud. Me seisame ju kõigi haridustöötajate eest, ja loodetavasti on neid aina rohkem, kes tahavad anda oma panuse ja mõjutada protsesse nii, et streikida poleks vaja. Mida rohkem meil liikmeid on, seda tugevam ministeeriumi ja valitsuse partnerorganisatsioon me oleme ja seda suurem on meie mõju ühiskonnas.  

Mis on palga kõrval õpetajate suured mured?

Õpetajad muretsevad õpetajate järelkasvu ja meie haridusse jätkusuutlikkuse ehk jätkusuutmatuse pärast, mis tuleneb madalast palgast. Teine mure on läbipõlemine. Õpetajad võtavad kehva töötasu pärast ebamõistlikult suure koormuse ja põlevad läbi. Kvalifitseeritud õpetajate hulk väheneb, kvalifitseerimata õpetajad tulevad asemele. Me räägime ka kutsekooli- ja lasteaiaõpetajate palga alammäärast. Peame väga oluliseks, et nende palk oleks üldhariduskooli õpetajate töötasu alammääraga seotud. Ka kohalikele omavalitsustele tuleb selleks lisavahendeid leida.

22. jaanuaril on streigi avamise meeleavaldus. Kus ja mis kell see toimub?

Meelavaldus on kell 10 hommikul Toompeal Riigikogu ees. Siis alustavad tähtajatut streiki üldhariduskoolide õpetajad ja teised üldhariduskoolide töötajad. Kaks esimest päeva streigivad ainult üldhariduskoolide õpetajad. See jätab valitsusele võimaluse nende päevade jooksul meiega ikkagi kokkuleppele jõuda. Kui jõuamegi kokkuleppele, siis ei pea lasteaia- ja kutsekooliõpetaja 24. jaanuaril oma toetusstreiki alustamagi.

Streik muidugi häirib inimesi. Kes ei saa tööle minna, kes peab lapse tööle kaasa võtma jne. Valitsuse poolt on vastutustundetu lasta ka toetusstreikidel toimuda, sest see suurendab inimeste rahulolematust veelgi.

Toetusstreigi meeleavaldus toimub Tartus?

Toetusstreigi meeleavaldus on 24. jaanuaril kell 12 Tartus Raekoja platsil. Sinna kogunevad peamiselt lasteaedade ja kutsekoolide õpetajad ja töötajad – seda muidugi juhul, kui toetusstreiki on vaja. Me siiski loodame, et seda ei ole vaja alustada, sest jõuame enne seda valitsusega kokkuleppele.

Kas plakatid ja loosungid on juba olemas?

Teade miitingute kohta on streigijuhtidele laiali saadetud ja olen kuulnud, et tehnoloogiaõpetajad on asunud plakatite aluseid valmistama. Asjad on juba reaalses ettevalmistusfaasis.

Õpetaja või muu haridustöötaja, kes kahtleb, kas streikida või mitte, võiks mõelda, et igaüks peab kuidagi oma panuse andma. Peame olema ühiselt Eesti hariduse eest väljas. Kui keegi ei saa mingil põhjusel otseselt streikida, siis ta saab ühineda vastava petitsiooniga või kasvõi oma klassis tahvlile kirjutada, et tema toetab streikivaid õpetajaid ja nende nõudmisi.

Ma rõhutan veel kord, et me ei streigi kellegi vastu, vaid Eesti hariduse eest. Me tahame, et ka tulevikus oleks Eestis võimalik saada väga head haridust, ja selleks peab meile olema vajalik arv kvalifitseeritud ja motiveeritud õpetajaid ehk piisav õpetajate järelkasv.